Ma ikka imestan, mis tõugu loom see väliskaubandusminister meil on. Kas ta kardab välismaailma ja teiste riikide inimesi. Nagu keegi kuskil näoraamatus ütles, siis suvised komöödialavastused, ja ka ilmselt draamad, võib kõik ära jätta, sest mõningad valitsuses toimetavad tegelased pakuvad igapäevaselt oma tegemiste ja tegematajätmistega piisavalt “nalja” ja põnevust. Ma võin vabalt väita, et üle 30 aasta vändatud “Vaprad ja ilusad” ei ole kõigi nende kokku-lahku-kõrvale-hop-süžeepööretega eal nii põnevad olnud.

Eesti rahvas oli viimati nii emotsioone täis vist siis, kui ETV näitas “Metsikut roosi” ja “Tahmanägu”.

Aga see selleks….

Vahepeal oli Elsa sünnipäev. Meie pere printsess sai aastaseks. Hurraa!

kutsutud külalistest jõudsid kohale pooled, aga hoolimata sellest oli pidu meeleolukas, vahva ning rämekuum. Ilm oli soe ja peoruum oli ka soe, mis andiski kokku paraja saunaefekti. Laura’s Kitchen, kuhu mina sattusin esimest korda, on tõeliselt armas koht, kus preilide sünnipäeva pidada. Ma ei tea, aga minuarust kõlbab seal vabalt ka täiskasvanu sünnipäeva pidada, või kasvõi väiksema seltskonnaga, kus on ka lapsed, pulmapidu pidada.

Peokoha perenaine Laura oli meie saabumise ajaks koha kenasti kaunistanud. Ja no kuna küll küllale liiga ei tee, siis olin mina ka kaunistusi kaasa haaranud.

Lapsed said lõbutseda, neist julgemad lausa nii, et minul võttis see põlve hetkeks nõrgaks. Ja sai ka kooki, mille küpsetas ja kaunistas Davidi sõbranna Kadri Tarn, kes küpsetab muidu ka igasuguseid vahvaid kooke ja teeb täpselt sinu soovile vastava tordi. Igatahes oli tort suur hitt, sest vaevalt 10 minutit pärast tordi saabumist oli säraküünal kustunud ja enamusel kogist juba ampski võetud. Tundub, et kooki sai täpselt nii parasjagu, et mingi suure hunniku magusaga, nagu mõnikord juhtub, mul koju minna ei tulnudki.

Nii vahva oli kõiki näha ja kasvoi viis minutit igaühega jutustada. Kuna otsustasin suhteliselt varakult, et mobiiliga võiks sel korral pilte mitte teha ja üldse võiks pildistamiskohustuse keegi teine enda kanda võtta, siis sai Arno Mikkoriga kokku lepitud, et tema teeb pilte ja meie lõbutseme. Arno sai oma osaga nii hästi hakkama, et hiljem pilte vaadates pidin tõdema, et ta suutis kohati nii nähtamatuks jääda, et ma ei märganudki, millal ta mingeid pilte tegi. (Kõige viimasel pildil palusin kokku tulla lastel ja pisikestel koos emade/isadega) Eks muidugi oli see pidu rohkem mulle endale ja täiskasvanutele, kui Elsale, kes ilmselt ei mäleta sellest midagi. Aga sellest kõigest hoolimata, oli tore kõiki näha.

Pärast sünnipäeva jäime mõlemad Elsaga korralikult haigeks. Elsa jälle larüngiiti ja mina mingisse tundmatusse köhahoogu ning kurgurõvedusse, mis seni kiusab. Poisid on õnneks sellest kõigest puutumata. Aga meil tuleb kiiremas korras terveks saada, sest issi tuleb Eestisse.