Mõned nädalad tagasi toimus Estorili St Pauli kirikus Tallinna Kammerkoori kontsert. See oli päris tore üllatus. Kuna poisid olid sel ajal Eestis koolis ei saanud me neid kaasa võtta. Küll aga pistsime Elsa vankrisse ja läksime kolmekesi mõnusat aega veetma.

Me ei ole küll Davidiga usklikud, aga kirikud meile meeldivad. St Pauli kirik on selline nunnu pisike kirik tänaval, mille osas vist ei oskakski kohe kahtlustada, et seal jumalasõna kuulutatakse. Armas pisike kohake Estorili suure kasiino vahetus läheduses.

Häh, kuidas see pilt nüüd nii mannetu välja kukkus…. Igatahes on see kasiino ka ainus mängupõrgu, mida ma seni Portugalis näinud olen. See on väga värskendav, et igal sammul ei ole võimalik astuda kuskile kellata asutusse, kus nõrgemad isendid kogu oma raha maha saavad mängida.

Minul on üldse kasiinodega kehvasti. Olen ma neisse vaid mõnel korral oma elus vabatahtlikult sisse astunud. Kord, kui läksime Patricku isaga mingile kutsetega üritusele tollases Park hotelli suures kasiinos, siis kui pidime sinna tagasi minema, sest eelmisel üritusel võitsin kogemata mingi uhke limusiinisõidu, õhtusöögi ja peopaketi kaheksale. Ja paar korda olen seal ka tööasjus käinud, aga seda siis, kui see oli juba Hiltoni hotelli kasiino. Rohkem ma polegi ühtegi mängupõrgusse sattunud.

Aga läheme nüüd tagasi St Pauli jumalakotta.

Ega see meil viperusteta läinud. Vahetult enne koori laulmahakkamist suutis Elsa oma mähkmetesse tekitada sellise kaose, et terve kirik täitus kaka-aroomiga. Läksime kaost siis wc-sse klaarima. Uh, muidugi unustasime mähkme kiriku wc prügikasti. Siirad vabandused kõigi ees!

Kontserdi paar esimest lugu laulsid nad üleval rõdul, seega polnud kooriliikmeid hästi näha. Kui nad aga alla saali tulid vajus mu lõug korraks imestusest vist põrandale. Koorist vaatas vastu üks tuttav nägu. Tööalaselt juba ammusest ajast tuttav Helena. Ega ma ei saanudki kuidagi teada, et ta kooris laulab, aga vahva oli küll niimoodi ootamatult näha kedagi, kellega pole iidamast-aadamast ajast saati suhelnud.

Tore oli ka teisi kohalikke eestlasi näha ning kontserdi lõpus kooriliikmetega pisut juttu puhuda.

Õhtu lõpetuseks istusime seltskonnaga sisuliselt kiriku vastas asunud üliheasse hiinakasse ja sõime kõhud heast paremast punni.

Aga Tallinna Kammerkoori kohta veel niipalju, et kava, mille nad kokku olid pannud, oli väga mõnus. Seal leidus vaat, et peaaegu kõike. Ja lõpetuseks laulsid nad muidugi üht minu lemmikut eestikeelset koorilaulu “Ta lendab mesipuu poole”.

Ja võib vist öelda, et lisaloona tuli ka vana head klassikat. Nüüd kõik tantsusussid jalga ja keerutama.