Samal ajal kui kolleegid mind Tel Avivis eurolainel möllates kadedaks teevad (jah, kohati on isu tööd teha) otsustasin ma üles otsida Lissaboni nooblimad ja turistilõksumad vintagepoed. Lihtsalt öeldes leidsin üles need kallimad kaltsukad. Milline vintage’i paradiis need poed on. Vanad kimonod, litter, ’80 patšokimaania, bändisärgid, ketsid…. ühesõnaga, sa küsi midaiganes ja nad otsivad selle sulle välja!

Aga alustame algusest, sellest esimesest poest, millest on mööda jalutanud ilmselt iga Lissaboni sattunud inimene. TRUZ asub selle sama jalakäijate tänava ääres mida mööda on kõik jalutanud vanalinnast jõe kaldale. Pood jääb kuskile täpselt keskele, kui ministeeriumide väljakult jalutada Rossio väljaku poole ja hoida lihtsalt tänava paremasse serva. Kogu selle Zara, Pull&Bear jne sodi vahelt ei pruugi Truzi võibolla esimesel korral kohe märgata, aga kui selle korra juba avastanud oled, siis jäädki sinna alati sisse astuma. Mina olen sealt praeguseks ostnud vaid ühe kleidi.

Peatänavalt pisut eemale, mäest üles jalutades jäävad ette JUPITER, ÁS DE ESPADAS (ace of spades) ja JOKER.

Alustame Jupiterist. Lapsevankriga on need kolm ebamugavad külastada. Vastik järsk ja kitsas tee ülesmäge. Aga samas ma tunnistan, et see rännak oli seda väärt. Vaadake vaid! minuga rändasid kaasa suured plastmasskirsid.

Järgmine peatus oli kohe Jupiteri kõrval pesitsev Ás de Espadas. No ma tean ühte vintage’i hullu, kes seal rõõmust pisut ruigaks. Ainus, mis meele kurvaks teeb, on hinnad. Vähem ja rohkem uhked kimonod hinnaga 65-75 eurot. Kleidid 20-105 eurot. Pluusid, särgid, maikad 14-55 eurot. Leidsin sealt ka ühe litritest ja sädelevatest kivikestest sinise hõlst-jaki, mis sobiks ideaalselt mu punase Carolina Herrera õhtukleidi peale, aga sel hetkel hakkas riideeseme eest küsitud 65 eurost lihtsalt kahju. Kõige odavamad asjad, mis kul poes silma jäid, olid ujumistrikood.

Lõpuks otsustasin sisse astuda ka vaid meeste riideid müüvasse Jokerisse. Vat, seal oli vinge bändisärgistange. Leidus peaaegu kõike. Igast lahedat riidekraami meestele, kes julgevad lisaks tavalistele riietele selga tõmmata ka midagi teistsugust.

Ma tean, et Lissabonis on veel hunnik igasuguseid kiidetud ja ägedaid sekkareid, aga mu jõud ei käinud tol päeval lihtsalt enam rohkematest poodidest üle. Otsustasin ülejäänud pärlid jätta teiseks korraks. Ehk isegi selliseks korraks, kus saan kellegagi koos minna või lihtsalt Elsa koju jätta.

Küll aga saime ootamatu vaatepildi osaliseks vintage-poodidest tagasi jõe poole kärutades.

Pilt number üks selles reas näitab lihtsalt, kus meil Elsaga ronida tuli, et kolmes poes käia. Pildil number kaks näete seda katusealust, kus tee kurvi mäkke teeb. Seal katusealuse all elavad paar meest koos oma koertega. Mäkke üles minnes arvasin, et pean jälgima, et ei astuks ega sõidaks üle koerakakast. Mäest allatulles pidin aga piinlikult jälgima, et ei segaks seda valget posti oma pissijoaga märgistavat härrat number üks ega vaataks piinlikult sinna suunda, kus kakas mees number kaks. Koerad olesklesid niisama. Nemad ihuhädade käes siis ei vaevlenud. Hiljem mõtlesin, et huvitav, kas põikasin enne mööda koera- või inimkakast. Kolmas pilt on lihtsalt niisama. Seal minu möödudes keegi ei pissinud ega kakanud. Küll on aga Lissabonis paljudes kohtades mingil hetkel tunda kusehaisu. Juu on selle taga ka tõsiasi, et avalikku wc-d on kohati üsna raske leida.