Viimastel päevadel räägitakse väga palju taaskord lähisuhtevägivallast. Mina ei tea, mis juhtus Kuusikute peres. Mina ei tea, kuidas murdis naine kaks korda käeluu. Ma ei ole siin selleks, et neile oma hinnangut anda. Üht ma aga tean, tavaliselt kehtib reegel, kus suitsu, seal tuld.

Ma olen ise kunagi pidanud meditsiinitöötajatele pikalt selgitama, et tõepoolest kukkusin käe ja kõrvaga vastu prügikasti, sest komistasin kontsakingades uljalt sammudes. Ma tean, et Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO personal ei uskunud mind kuni lõpuni, sest vaatasid ukse taga mind ootavat peikat tigedate nägudega. Aga tõesti, nii see oli. Kukkusin omaenese rumalusest ja paarist pokaalist veinist mõjutatuna kummuli, murdsin käeluu ja sain verd lahmava kõrva. Selles olukorras puudus igasugune vägivald.

Jumal tänatud, et see personal seal oli nii põhjalik. Minu asemel oleks võinud olla naine, kes oli päriselt füüsilise vägivalla ohver.

Küll aga olen ma olnud vaimselt vägivaldses suhtes. Ma tean, et see inimene ei näe seda kindlasti kunagi nii nagu minu poolt vaadatuna näis. Hämmastav oli see, et tegin selle kõige kõrvalt lugusid neist, kes olid kannatajad. Naistest, meestest, lastest, vanematest. Neist, kes said peksa, neist, kes kannatasid vaimse terrori all. Kui mulle öeldi kõrvalt, et kullake, vaata peeglisse, sa elad ise selles vaimses terroris, mille eest teisi hoiatad, siis ma ei saanud sellest aru.

Ise olin ikka süüdi ju kõiges. Ja pealegi, ta ju ei löönud mind kunagi. Korra või paar ehk tõukas ja armastas kõdistada, nii, et valus hakkas, aga ta ju ei löönud. Uskusin, et tema eks oli hoopis hull. Et mina olen hull, loll, kole, paks, saamatu. Mäletan ühte nädalavahetust, kus sain temalt jälle kinnitust, et olen loll ja paks ja kole ka. Pidime minema ühele sünnipäevale. Tema ei tahtnud tulla, aga viis mu sinna kohale. Enne muidugi tampis ta mu sõnadega nii maatasa, et hoidsin terve sünnipäeva pisaraid tagasi. Teised ju ei tohtinud teada, et selle ideaalse isendi sees elas koll. Kui ta mind sinna sõidutas, siis läks ta ühe teise autojuhi peale keset sõitu nii närvi, et ajas teda pool linna taga, kuni nad siis lõpuks teeservas asju klaarisid. Ma oleksin juba tol korral pidanud “ärkama”. Või kasvõi tol korral, kui ta karjus mulle näkku, et ma olen nii paks, et tal ei tõuse mu peale. ….. ühel päeval ma lõpuks ärkasin üles, kui sain aru, et olen ise ohver ja totaalses põhjas. See ärkamine võttis kaua aega.

Mäletan, kui võtsin segastel asjaoludel, paljuski viimse piirini viiduna, ühendust eksi eksiga. Tema tagasisidest jäi mind terveks meie ülejäänud suhte ajaks kummitama see, et olin nende kooselu jooksul tema kuues kõrvalsuhe ja et tal on siiralt hea meel, et mees on lõpuks leidnud enda ellu kellegi, kes suudab kõik ta vajadused rahuldada. Muidugi ei saanud ma tol korral sellest aru. Muidugi ei olnud mina see, kes tema vajadusi suutis rahuldada. Õnneks.

Täna on eks koos kiusu vastu võitlejaga. Mõtlen mõnikord, kas ta on ikka endine terrorist, halvastiütleja.

Täna olen mina õnnelikus abielus inimesega, kes armastab mind sellisena nagu ma olen ja kes ei teeks mulle kunagi haiget.