Eile, 1.mail, sai meil Davidiga täpselt pool aastat abielus oldud. Hämmastaval kombel pole me veel üksteisest tüdinud. Ma ei tea, kuidas temaga on, aga mina võin küll julgelt kinnitada, et mehega, kes suudab minuga selliseid liftinalju teha, nagu tema, on lausa lust abielus olla.

Milles siis seisnes liftinali?

Noh, teate, siin Portugalis on päris mitmed asjad teistmoodi kui Eestis. Näiteks tuleb liikluses mõne ringi peal teed anda ringile liikujatele, mitte ringil olijatele. Neid veidraid asju on siin teisigi. Aga see selleks. Igatahes eile õhtul koju jõudes ja lifti nuppu vajutades ütles David täiesti tõsise näoga, et kui kaks korda nuppu vajutada, siis tühistab see tellimuse ära. Noh, lift ei tule.

Ma olin sekundi murdosa kaugusel rõõmustamisest, et näe, sel korral ei toiminud tühistamine, sest olin jõudnud kaks korda nuppu vajutada.

David muidugi seletas siis muiates, et ta tegi nalja, arvates ise, et see ei kukkunud vist kõige paremini välja. Tegelikult tuli see tal väga hästi välja, sest siit saaks ju suurepärase blondiininalja aretada, kui keegi seda vaid teha soovib.

Aga üldiselt oli meil eile tore päev. Sõitsime Lissaboni ja kolasime seal ringi. Meie algne plaan külastada El Corte Inglesi kaubanduskeskust läks vett vedama, sest mitmekorruseline meie Stockmanni meenutav kaubamaja oli kinni. Töörahvapüha ju ikkagi.

Ok, sõitsime siis tagasi vanalinna. (Esimesel pildil on Davidi töökohast kolme sammu kaugusel asuv rannapromenaad. Teisel ja kolmandal iga turisti kohustuslikud külastuspaigad)

Tahtsime minna ühte vahvasse tee- ja kohvipoodi, aga teel sinna astusime sisse hoopis Sa’ da Costa raamatupoodi. Õigupoolest pole see mingi tavaline raamatupood, vaid üks eriline vanade raamatute kodu. Kui palju ägedaid teoseid seal leidub, mida kõike endale koju tahaks soetada.

Meie saagiks jäi eile neli raamatut. Kolm kokaraamatut ja üks joonistusõpik.

Elsa ees on muidugi Eestist issile kaasa toodud Saigyō “Mägikodu”. Raamatupoest leidsid tee meie koju aga 1992.aastal Prantsusmaal välja antud joonistusõpik, mille David valis spetsiaalselt endale. Ülejäänud kolm, nagu mainitud, kokaraamatud.

Esiteks 1985. aastal USAs itaallasest koka Edward Giobbi tervislikust Itaalia kokandusest pajatav “Eat right, eat well – the Italian way”; teiseks 1970. aastal New Yorgis trükitud (esmatrükk 1961.a) naiste poolt koostatud “Mastering the Art of French Cooking”, mis lisaks retseptidele jagab koduperenaistele ka muid vahvaid ajasäästmisnippe ning rullib Prantsuse köögi keerukuse lugeja ees väga lihtsalt lahti; kolmandaks 1961.aastal Craig Claiborne’i koostatud “The New York Times Cook Book”, mis peidab endas ligi 1500 erinevat retsepti. Muide, selles viimases raamatus on ka pühendus kellelegi Paulale, vist, kui ma õigesti välja lugeda suudan. Millal see sinna kirjutatud on ja mida sõnum endas peidab, seda ma ei tea. Kui te suudate selle välja lugeda, siis andke mulle ka teada.

Gulinaarsetel radadel jätkates, otsustasime sööma minna Taberna nimelisse kohta. See imepisike, umbes 7 lauaga, restoran kuulub Lissaboni parimate hulka. Õigusega kuulub, sest kõik selles on imeline. Alustades teenindajatest ja lõpetades imeliselt maitsva majaveiniga. Toit, vat see väärib lausa eraldi lauseid. Nagu te näete, siis see oli nii hea, et me sõime kõik neli ette toodud taldrikut tühjaks.

Aga alustame siis toiduelamuse algusest. Kõigepealt tuleb teenindaja ja seletab sulle tahvlil asuva menüü lahti. Kuna kõik toidud on mõeldud jagamiseks, siis saabki koos otsustada, mida süüa. Meie valisime:

hiiglaslikud sütel grillitud krevetid, mis said nii kiiresti otsa, et ma ei jõudnud neist pilti teha.

Praetud aedviljad , mille puhul ei häirinud mind isegi mitte sinna peale raputatud hakitud värske koriander. Muide, lisaks sibulale, baklažaanile, suvikõrvitsale jne oli seal ka kõrvits.

Järgmisena leidis oma tee meie lauda frititud tallekarree. Seda maitsvat lambukest sai soovi korral pista ilmselgelt nende endi poolt valmistatud karrimajoneesi. Mina isiklikult oleksin ehk eelistanud pisut karrisemat majoneesi. Kuna aga karriga on selline lugu, et kõigile ei pruugi selle maitse liiga tugev esiletõusmine meeldida, siis kokana oleksin ise vast kah pisut ettevaatlikum.

Viimase nn käiguna võtsime maitsmiseks suitsutatud veise. Jumal! Ma ei tea, mis seal taldrikul kõik oli, aga see kõik oli imeline. See suitsumaitseline hõrk veis, see magusas mahlas marineeritud sibul, merevetikalaadsed idud, vesikress, mingi marmelaad, midagi veel, midagi veel. Lihtsal jumalik!

Kui nüüd kellelgi tekkis mõte ja soov Tabernasse sööma minna, kui Lissaboni tulete, siis selleks sündmuseks varuge aega. Juba kasvõi seepärast, et ooteaeg restorani sisse pääsemiseks võib olla pikk. Nad ei broneeri pikalt ette. Kõik toimub suhteliselt elava järjekorra alusel. Meie väljudes ootas ukse juures umbes kümmekond inimest. Aga uskuge, ootamine on seda väärt. Meie ootasime terve ööpäeva. Muidugi oleksime saanud ka kiiremini, aga esimesel õhtul, kui sinna sööma tahtsime minna, oli restorani sisse saamise ooteaeg umbes 30-40 minutit. Aga kuna meil olid kõhud nii tühjad, siis otsustasime jalutada ühte Davidi siinsetest lemmikrestoranidest, millel nimeks Da Vinci. Jah, loomulikult pakutakse seal lisaks pitsale ka kõike muud itaaliapärast.

Igatahes, kes otsib Lissabonist toiduelamust, see pettuma ei pea. Lisaks oleme siin enamuse ajast olemas ka meie. Alati valmis sõpru võõrustama. Tegelikult on meil üks lemmikrestoran Portugalis veel. Aga sellest kirjutan ma lähemalt juba mõni teine kord. Nüüd on aeg minna ja leida üles siinsed kõige lahedamad vintagepoed.