Andsin pühapäeva õhtul Cascaisis Deja Lu raamatupoest välja astudes endale ja pooleldi ka seal tööl olnud naisele lubaduse, et kui aasta pärast keel suus, siis lähen sinna vabatahtlikuks.

Ühesõnaga, jätsime Davidiga viimase nädala jooksul kahte vanade raamatute ja ühte uute raamatute poodi hunniku raha. Vastu saime hunniku erinevaid teoseid. Lasteraamatuid, Davidile prantsuse-portugali sõnastiku, mulle piltide ja selgitavate sõnadega portugalikeelse lasteraamatu, hunniku kokaraamatuid, juturaamatuid ja ühe raamatu kingituseks ühele heale tuttavale. Oh, milline vahva raamatuparadiis see pood on. Eriti tore on kogu sealse raamatukaubitsemise juures see, et poodi peavad vabatahtlikud ning kogu tulu läheb Downi sündroomiga inimeste abistamiseks. Pühapäeva õhtul veidi enne sulgemist meid lahkelt vastu võtnud naisele soovitasime ka üht Eesti raamatupoodi. Read oli see, mille facebooki lehte näitasime ja kontakte jagasime.Kus see kõikvõimalikku lugemiselamust pakkuv pood siis ka asub? Teate, meil oli umbes täpselt selline kirjeldus, et tulete Cascaisi lossi juurde ja siis sealt kangi alt läbi ja varsti on trepid ja tulete sealt üles ja oletegi kohal. Ja tõepoolest, nii see oligi!

Me ostsime sealt kokku vist kümmekond erinevat teost. Näiteks sellise raamatu Ausõna, mina valisin selle ja ma isegi ei tea miks. Aga see tundus selline tore lennukilugemine olevat.

David avastas muidugi mind, ja eks ka teda ennast huvitava, filmimaailmast pajatava raamatu. Lisaks leidsime sealt ka paar Portugali kirjanike inglise keelde tõlgitud teost.

Teine raamatupood, jällegi kasutatud raamatute oma, kust igasugu põnevat lugemist leidsime, asub Lissaboni vanalinnas. Sellest kirjutasin natuke ka juba. Pood, kust ostsime kokaraamatud ja kust mul on kavas ühel ilusal päeval osta endale William Wordsworthi vana luulekogumik. See pilt pole pärit raamatupoest, vaid hoopis ühest üliägedast plaadipoest LouieLouie. Aah, sealt võib iga melomaan, eriti vinüüliarmastajast melomaan, leida kõiksugu pärleid. Aga neist kavatsen ma ikka terve eraldi postituse kunagi tulevikus kirjutada.

Uued raamatud rändasid meile aga hoopis el Corte Inglesi kaubanduskeskusest. Saime sealt päris mitu raamatut, kust saale Elsa ja poistega koos portugali keelt õppida. Näe, siin on väike valik meie aknalauapealsetest (sest raamaturiiuleid veel ei ole) lasteraamatutest. ühe raamatu, mis sel korral Eestisse kaasa võtame, on Elsa juba pooleldi ära söönud. Selgus nimelt, et lisaks kõikide raamatute uurimisele ja piltide vaatamisele meeldib talle mingisuguseid lasteteoseid ka süüa.