Väikesed lapsed kõik magavad juba,

Minagi magama jään.

Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba;

Unes teid, unes teid kindlasti näen.

Just selle vist kõigile eestimaalastele tuttava unelaulu salmi saatel ärkasin ma hommikusest unest. David oli juba tööle läinud, kuid Elsa põõnas veel magusalt mu kaisus hetkel, mil minu peas kostusid unesegased ja pisut rahustavad katked selle kunagi Velda Otsuse poolt Vikerraadio tarbeks sisse lauldud loo viimastest nootidest.

Minu unes laulis aga laulu väike kenasse kapteniülikonda riietatud poiss. Oli laulupidu ja kõlas viimane lugu. Oli aru saada, et poissis valdas vahepeal pisike paanika kogu selle massi ees, kellele ta vaikselt mikrofoni lauldes lugu esitas. Kuid ta hirm kadus iga kord, kui orkester teda kindlamalt toetas. Teate, kui ilus on see lugu orkestri saatel, kui seda laulab üks pisike poiss. Oli näha, et inimestele läks lugu väga hinge.

Kui ma hommikul oma und pisut analüüsida võtsin, siis arvasin, et ehk rääkis mu uni mulle sellest, et ma sooviksin, et Eesti jääks praegu korraks unne ja ärkaks hommikul puhanu ning värskena. Kurb on vaadata seda kõike, mis toimub. Ajakirjanikele üritatakse kammitsaid pähe panna. President peab ministrite ametivande ajal kandma sõnumiga rõivaid. Perevägivald ja promilliga sõitmine on valitsusliikmeile lubatud. Poliitiline vastasleer on nii solvunud, et elab end kohati sotsiaalmeedia abiga labaselt välja.

Arutasime seda praegust Eesti poliitilist seisu eile Davidiga ja ma mõtlesin, et näiteks kasvõi Repinski pidi ministriametist loobuma kitsede teema tõttu. On ministreid teisigi olnud, kes promilliga sõitmise tõttu ametist ilma jäänud, aga nüüd on justkui see väga ok. Mis hetkel asjad sedasi muutusid? Kas valitsusliikmed ei peaks olema kodanikele ühtlasi ka heaks eeskujuks?

Ma ei tea, millised on valitsuse pressikonverentsid nüüd. Mina pole neil juba üle aasta käinud. Ega ma ausaltöeldes väga igatse neid ka.

Ühte ma aga loodan. Loodan, et ükski ajakirjanik, ministeeriumi töötaja, tavaline inimene ei peaks kannatama töökiusu, halva kohtlemise, või kõige kohutavamat öeldes, misiganes vormi vägivalla all.

Mina tean, misasi on töökius. Naljakal kombel nägin täna öösel unes ka seda oma (veel praeguski) ülemust, kelle kiusu tõttu lahkusin ma töölt päeva pealt. Mul oli võimalus jääda koju. Jah, ma olen seal asutuses töötajate nimekirjas ja peaksin justkui selle sama ülemuse alluvusse tööle tagasi minema hiljemalt siis kui Elsa saab kolmeseks, aga las see teema praegu jääb.

Aga kui rääkida ilusamatest asjadest, siis ma olen jätkuvalt Portugali armunud. Mulle meeldivad siinsed inimesed, siinne loodus, ookean. Ainus, mis vahepeal väsitab on see pidev sinka-vonka, pidev mäest üles-alla kulgemine. Pühapäeval oli nii ilus ilm, et otsustasime kodust jalutada ookeani äärde ning sealt pisut mööda kallast Cascaisi poole.

Kokku paaritunnise jalutuskäigu jooksul käisime nii rannas kui ka kohvikus kaheksajalga söömas. Mina sõin kaheksajalga, David jäi ohutu kitsejuustusalati juurde. Ta tegi sel korral parema valiku. Minu jaoks oli kaheksajalasalat liiga õline. Väga maitsev küll jah, aga ma ei suutnud lihtsalt selle õlikogusega toime tulla.

Elsa näitas päeva jooksul taas korduvalt oma kanget iseloomu. Küll demonstreeris ta meile oma mütsikaotamisoskust, küll karjatas kõvasti söögilauas, kui miski talle ei sobinud. Üks, mis tema puhul täiesti selgeks on saanud, on see, et beebitoiduga teda enam ei võlu. Tuleb anda ikka krevette, kanasuppi, liha, kaerahelbeputru, smuutit ja muidugi suuremas koguses arbuusi. Ainus beebide asi, millest ta ilmselt veel mõnda aega ei loobu, on lutipudelist piimasegu joomine.

Pühapäevase jalutuskäigu jooksul oli meil algselt plaanis Elsale ookeani lähemalt tutvustada ja ta jalgupidi vette panna, aga otsustasime selle kogemuse hoida järgmiseks nädalavahetuseks. Lihtsalt sel põhjusel, et ehk kütavad vahepealsed mõnusad päikeselised ja soojad ilmad ookeaniäärse vee pisut soojemaks.

Mulle meeldin Portugali juures veel see, et siin kasvavad need lilles, mida meil vaid poest lõikelillena osta saad, peaaegu kõigil aias. Praegu on mul veel oma aeg puudu, aga küll see ka tuleb. Koos apelsini-, sidruni-, laimi- ja greibipuu ning paari ilusa lillega. Seda viimast pilti tehes juhtus nii, et pool sekundit hiljem astus väravast välja talvejopes ja suusamütsis mees, kes meid kättpidi teretas ja nime küsis. Ma muidugi tahtsin esialgses pabinas kohe vabandama hakata, et niimoodi tema aias kasvavast mulle tundmatust puust pilti tegin, aga tundus, et teda ei häirinud see karvavõrdki.

Teate, kui mõnus on istuda oma kodu diivanil ja vaadata elutoa rõduaknast eemal paistvat ookeani. Sellest samast aknast paistab veel hulga meie piirkonna elumaju. Nad on kõik ses suhtes naljakad, et iga maja viimane korrus on nagu eraldi eramaja. Üüratud katusekorterid. Teadjamate sõnul pidi neis pinda olema kokku u 400 m2 kanti. Ükspäev sai näiteks vastasmaja katusekorteri koristusmeeskonna tööd jälgida. Ega sellist elamist ei jõuagi üksi korras pidada. See on igati loogiline, et kui jaksad endale 400 m2 kodu soetada, siis oled suuteline selle korrashoiuks ka koristusmeeskonna palkama. Ja mina ägan siin meie 145 m2 all.