Nüüd on siis käes see aeg, kui istume emaga Türgis Sides.

Algul kohale jõudes ei teadnud esiti, kas kell 2 öösel nutta või naerda. Muidu väga ok hotellis puudusid voodist tekid. Võtsime siis ühe teki kapist ja palusime vastuvõtust endale teise teki tuua.

Lõpuks, 30 minutit hiljem, kui olin ise juba koridori luusima läinud, sain ka teise teki. Hilisemal lähemal vaatlusel selgus muidugi, et kott teki ümber oli juba kellegi poolt ära magatud.

Olgu, tol ööl oli mul suhteliselt ükskõik, mis asendis või millise teki all ma magan, sest kell oli ulmepalju. Seega võtsin päevateki alla ja viskasin magatud teki peale ning uinusin. Oleks ma vaid teadnud ette, et nõrgad neli päeva hiljem on mu ninal 7 vesivilli, põies mingi põletik ja otsaesine punane nagu keedetud vähil, oleksin ma ehk maganud rohkem selili kui kõhuli, aga tegelikult ei oma mingisugust tähtsust, kuidas magada, kui sa, va lumivalgeke, oled totaalselt päikesepõlenud.

Panin vahele paar vaadet hotellitoa aknast. Õigupoolest kahest erinevast aknast, kuigi tube oleme me vahetanud juba kolm korda.

Sekeldustest hoolimata on siin väga tore.

Türklased, nagu ikka, on sõbralikud, pealetükkivad ja vabad. Emaga koos reisil olles on juba kolm meesisendit avaldanud soovi õhtul restorani või kasvõi niisama jutustama minna. Ikka sellepärast, et ma pidavat olema nii ilus. Isegi oma vesivillidega olen ma ilus! Kujutate ette!? Sel pildil ei kajastu kogu mu kaunis vesivillus, aga uskuge, see on võimas.

Tänase õhtu osas ma ei teagi, mis saab. Kell 22 tuleb paadimees hotelli. Siis jeepsafari mees tahab dringile minna ja siis on veel see õnnetu baarimees, kes juba eile õhtul palus, et ma temaga kohtuksin.

Ise ma igatsen oma abikaasat nagu segane. Jaa, ma ei jõua ära oodata hetke, mil saan Davidi kaissu. David, millal ma saan sinu kaissu? Mh? Ah?

Ma luban, et järgmise nädala jooksul kirjutan pikemalt, kui äge oli jeebisafari, mis nalja meil emaga niisama sai, ehk miks palusin emal kala käekotti panna ja kuidas sujus päevane paadireis.