Tegelikult jõudsime juba eile emaga Türgist tagasi, aga kuna mu viimased kolm päeva on kulgenud suuresti päikesepõletuse ja magamise tähe all, siis jõuan oma muljetamisega päris õiget algust teha alles nüüd.

Selle reisi tunnuslause vähemalt minu jaoks on kindlasti “kõik, mis sai valesti minna, läks valesti”. Pikemalt ei peagi seda seletama. Esiteks põlesin ma kahe päevaga nii ära, et seni on otsaesine ja nina verevärvi. Lisaks sellele tekkis mul ka mingi kole allergia, mille tulemusena läksin ma paiste nagu kaks aastat jutti joonud paadialune. see ülalolev pilt on veel väga ilus vaade minust. Ma neid koledamaid üles riputama ei hakka, sest võibolla lõpetate te pärast nende nägemist mu teretamise. Siin ei ole veel villid ja silmapaistetus nii selgelt näha, aga las ta jääda nii.

Kõigile küsijatele, jah, ma kasutasin ohtralt päikesekaitsekreemi. Aga minu naha eripära lihtsalt on see, et ma lähen punaseks, koledaks, koorun ja olen jälle valge.

Hotell, kus ööbisime, oli iseenesest tore. Pärast voodipesu ja tekkide sekeldust sujus kõik nagu lepase reega. Reisi korraldanud Novatours saatis tuppa vabanduseks ka puuviljakorvi. Igati armas ja hooliv šest.

Võtsime Novatoursi kaudu ka Tauruse mägede jeebisafari. 6 tundi puhast seiklust ja vahvaid mälestusi. Meie seikluse piltnik meenutas pisikest kontsadel mülgastes ringi kepslevat vanadaami, kes oli puudu vaid elegantne päevavari. Lihtsalt ääremärkusena olgu mainitud, et tegemist oli mehega. Kogu reisiseltskonda klõpsiti küll siit nurgast ja sealt nurgast. Näete, selle pildi peal peaks olema näha üks sealsetest mägedest, mis hea nurga alt vaadates meenutab lamavat inimest. Näo kontuur joonistub igatahes kenasti välja.

Lisaks külastasime veel mingisugust mägiküla ja tegime peatuse kunagise akvadukti varemete juures. Pildil olev akvadukt oli kokku 35 km pikk. Praeguseks on sellest järel aga vaid siin-seal laiutavad varemed.

No ja loomulikult ei puudunud vaateväljast kitsed ja neid pidavad kohalikud talunikud.

Üks, mis mind siiski Türgi juures häirib, on räpasus. Igal pool vedeleb praht. Plastpraht, ehituspraht, klaastaara, suvaline sodi. Ometi leidub seal palju prügikaste.

Lisaks mägedega tutvumisele võtsime ühel päeval ette ka laevasõidu. Piraadilaevaga seilasime jõel ja merel. Tegime ujumispause ja vaatlesime kilpkonnasid. Tähendab, osad nägid kilpkonni ja teised, ka meie, vahtisid lolli näoga veest välja ulatuvaid roikaid ja üritasid kukalt sügades aru saada, kus need kilpkonnad siis õigupoolest on.

Küll aga nägime selgelt aarat, kes põgusaks hetkeks paati toodi, et turistidega 4 euro eest pilti teha. Palun, siin on osa meie kulutatud 12 eurost.

Muuseas, me musitasime papakoiga ikka nii, et tema keel puutus minu huult. Mul on ses osas nüüd segasedemotsioonid. Pole oma abikaasaga saanud mõnda aega musitada, aga näe, papakoiga sain küll. Ja lausa (tema) keelega.

See laevareis kestis samuti umbes 6 tundi, mis võrdus minu jaoks kokku 12 tunnise elusalt palava päikese käes praadimisega.

Aga ma ei kurda, sest tegelikult oli vahva emaga kahekesi aeg maha võtta ja reisida.

Aga nüüd veel nendest valestiminekutest. Valesti läks kõik ka tagasi tulles lennujaamas ja sealt edasi. Ema kasutuses olnud kohver lõhuti ära. Ma pidin maksma kahe kohvri peale tulnud 4 lisakilo eest 28 eurot (mitte ükski teine lisakilodega lendaja seda muideks tegema ei pidanud) ja ma karjusin (Antalya) lennujaama turvatöötaja peale, et kui ta minuga veel vene keeles räägib, siis ma …..

Miks mul tekkis lõpuks vene keele vastu lihtne allergia, mida vahvat veel reisil juhtus ja kuidas ma kahe Türgi mehe südame murdsin, sellest juba järgmises postituses. Ahjaa, ja muidugi ka sellest, kuidas ma hotelli spaa töötajate hulgas kurja tütre kuulsuse sain.