Käisime hiljuti Lissaboni okeanaariumis. Vat see on koht, kus ma võiksin vabalt tööd teha, kui miskit muud silmapiiril ei ole. Ma võiksin seal hea meelega pingviine, naljakaid suurema kasti mõõtu kalu või kasvõi merisaarmaid toita. Ma armastaksin neid kõiki ühtemoodi siiralt ja palavalt.

Minu ja Elsa jaoks oli see teine kord käia okeanaariumis, Davidi jaoks ma ei teagi tegelikult kas ka teine või on ta seal ennegi käinud. Aga Maru jaoks oli see esmakordne.

Seiklus algas meie jaoks muidugi okeanaariumi sööklas. Võtsime päevapakkumised. Pirakad praed ja naljakad magustoidud.

Maru valis mingisuguse roosat mannavahtu meenutava värgi, millele oli šokolaadi peale riivitud ja mina võtsin pruunis vedelikus istuva karamellikarva paksu viilu mingit asja, mis meenutas tahket karamellkisselli.

Ega mul polnud aimugi, mis see olla võiks. Mõlema osas puudus igasugune muu teadmine peale selle, et tegemist oli Portugali traditsiooniliste magustoitudega. David oli tark, valis puuviljasalati. Selle osas vähemalt tead, mis maitsed sind ees ootavad. Aga mina otsin ju põnevust. Ka toidulauas. Kuigi mõnikord tahaks endale öelda, et ehk ei pea pidevalt katsetama ja võiks piirduda millelgi tuttaval.

Mina oskasin aimata vaid niipalju, et kindlasti on need imalmagusad. Jah, mitte lihtsalt magusad või lääged või imalad, vaid seda kõike topeltkoguses. Nii nagu Portugali magustoitude ja küpsetistega ikka on.

Maru magustoitu pole mul seni õnnestunud tuvastada, aga minu magustoidu osas aitas mind selle tuvastamisel Helin, kes õhtul meie kõigi naeru saatel seletas, millest minu kõva karamellkissell koosneb.

Tegemist on Põhja-Portugalis asuva Braga linna “rahvusliku” magustoiduga, millel nimeks Pudin Abade de Priscos ehk siis maakeeli lihtsamalt öeldes peekonipuding. Taimetoitlastel selle magusroa lähedusse asja ei ole.

Igatahes, 19.sajandil otsustas Braga linnas elanud Manuel Joaquim Machado Rebelo, kes on paremini tuntud kui Abbot of Priscos, külla saabuvale kuningaperele valmistada erinevaid roogasid, nende hulgas ka eelmainitud peekonipudingut. Noh ja mis ta siis tegi. Loomulikult pani ta kokku Portugali magustoitude kohatise kohustusliku osa munakollased ja ohtra koguse suhkrut ning lisas sellele peekonirasva ja portveini mille tulemusena sündiski toit, mis sajandeid hiljem leidis oma tee ka minu suhu.

1874. aastal andis kuningas Luis Rebelole lausa teenetemärgi tema kulinaarsete saavutuste eest. Vot siis.

Noh, mis ma muud oskan öelda, kui et minu maitsepaletile otseselt see magustoit mõeldud ei ole. Aga see ei takista tulevikus erinevate roogade maitsmist ja nuputamist, millest need tehtud võiskid olla. Igatahes põnevust jagub.

(Võtsin pildid internetist, et te aimu saaksite, kuidas peekonipuding välja näeb.)

Oot, ma hakkasin ju hoopis meie okeanaariumiskäigust kirjutama. Ühesõnaga, kui kulinaarne rännaks veemaailma sööklas otsa sai seadsime sammud okeanaariumisse. Sel päeval oli meil kuidagi nii hästi läinud, et sattusime nägema nii merisaarmate kui ka mingite naljakate suuri kaste meenutavate kalade toitmist. Saarmad tegid igasugu vigureid ja käitusid veel nagu väikesed lapsed.

Suured kastkalad aga reageerisid veealusele koputamisele ja tulid siis igaüks kenasti oma järjekorda teades toidupalakest nosima. Talitajad toitsid kalu käest. Ei mingit teise liigi hirmu, inimene ja mereelukas olid justkui vanad tuttavad. See pani mind nendesse suurtesse kastkaladesse hoopis teisiti suhtuma. Tekkis kuidagi eriline soojus neid jälgides. Kui mõned kalad ujusid mööda hiiglaslikku akvaariumit ringi nagu oleks neil tuli takkus, siis suured kastid olid rahulikud ja võtsid manööverdamisel aega. Nad kulgesid.

Pärast käisime veel trossiraudeel sõitmas ja Tejo jõge imetlemas.

Kordaläinud päev lõppes sellega, et ostsime lõpuks triikimislaua, mida David kasutab meie peaaegu tühjas korteris vajadusel ka kontorilauana. Öelge veel, et mul ei ole nutikas abikaasa. 🙂