Kui me veel teismelised olime, siis meeldisid meile Reelikaga ülemõistuse palju sellised Briti kooslused nagu Ash ja the Verve. Iga kord, kui ma neid kuulan, tuleb mulle meelde see tiineka-aeg. Need tunded, lõhnad, tajumine, isegi need totakad oranžid püksid ja veidrad sinised kulmud. Rohkem, kui need eelmainitud Briti bändid, oli oma koha minu muusikasüdames leidnud kaugelt Austraaliast pärit Silverchair. Issand, kuidas ma neid armastasin. Ana’s song oli põhimõtteliselt hümn, mille saatel ärkasin ja uinusin. Tean küll, et Ana on laulus tegelikult anoreksia ja laulul nukker alatoon. Eks ma olin isegi selline anorektiline segaduses teismeline. Ühel hetkel olin sel eluperioodil armunud ka Davidisse.

Nüüd, istudes järjekorras juba meie teise ühise kodu, Portugali kodu, diivanil, mõtlen, kui väga mul on vedanud. Ma olen oma elus jõudnud kohta, kus ma seiklen abikaasaga riigipüha õhtul (Portugalis on 25.aprill suur riigipüha. Kõigil on töölt vaba päev ja värki. Nagu Eestis 24.veebruar) IKEAs, valin kummuteid, kappe, ampsan tema lihapalliportusut tüki, sest endale tellisin ma ju lõhe ja mõtlen, et see kaks kuud lahusolekut ei olnudki ju kõige jubedam.

Kui meie Tallinna kodu on IKEA-vaene, vaid esiku valge istumisalus on sellest lihapallimekast pärit, siis Portugali kodu kohta võib suuresti öelda, et see on “kummardus IKEAle”.

Diivan, tehnika ja mõned muud asjad on pärit mujalt.

Ainus nurk meie kodus, mille kohta võib öelda, et see on valmis saanud, on see sama kõlarit, vaasi ja fotokat kandev lauake. Me jõudsime Rootslaste kuulsaimast poeketist koju veidi enne kella 11 õhtul, mis tähendas muidugi seda, et kobisime suht kohe voodisse ja hakkasime igaüks enda und nägema. Minu uni oli nagu mustikalkäik, ainult, et metsaaluse asemel olime IKEAs. Teate küll seda mustika- või seeneund, kui oled suurema osa päevast metsas veetnud ja öösel ei ole mõtted sellest veel vabad. Ma kujutan ette, et Elsa nägi ka ilmselt IKEAt unes. On ju tema mänguasjade kõrval ka sama kauplusteketi logoga pappkastid.

Sel korral Portugali sõitma hakates pabistasin pisut. Elsa on ju vahepeal kaks kuud vanemaks saanud. Mõtlesin, et ehk on ta lennukombed kuidagi muutunud. Ongi pisut, jah. Aga õnneks mitte hulluks. Esimese otsa Brüsselini magas ta täielikult maha. Keeras magama 10 minutit pärast lennukisse astumist ja ärkas vahetult enne rataste maa puutumist. Brüsselist Lissaboni ta aga tervet teed magada ei suvatsenud. Magas esimesed kaks tundi ja viimase siis lõbustas lähedalistuvaid inimesi, või õigupoolest lasi neil end lõbustada. Lennuki maandudes oli ta suutnud neli enda lähedal istuvat inimest korraga plaksutama panna. Näitas neile aga ilmekalt plaksutamist ette ja nemad siis plaksutasid ka. Niiet, järgmisel korral, kui Elsat näete, plaksutage temaga kaasa ja lehvitage ka. See meeldib talle. Meie kõrval istunud belglastest vanapaariga sai ta eriti hästi läbi. Toreda prouaga saatsid nad enamuse ajast üksteisele õhumusisid ja härraga lõid patsu ning naersid kõvahäälselt.

Ma oleksin peaaegu kõige olulisema asja ära unustanud. Mul on tunne, et Brüsseist lendasime me Lissaboni nii, et meie ees istusid Salvador Sobrali kaks bändikaaslast. Muusikud nad olid ja näod olid detsembrist liiga tuttavad. Hii, ainult minul jäi julgusest puudu, et küsida ja siis pilti teha.