Ma pean siira kurbusega teatama, et mul on hea meel, et meie perest on saamas väliseestlased. Just nüüd on kahjuks kuidagi eriti kerge Eestist ära kolida. Kurb on ainult siia jäävate pereliikmete ja sõprade pärast. Mure on nende pärast. Mis edasi saab? Kuidas edasi saab?

Istusin eile õhtul pimeduses ja mõtisklesin pikalt praeguse situatsiooni üle. Mitte isikliku, sellega on kõik hästi. Pigem ikka terve ühiskonna situatsiooni üle. Peamine mis kõlama jäi on mure meie planeedi üle. Kõik suured otsustajad, kõikide riikide liidrid oleksid pidanud sellepärast muretsema juba üleeile, aga siiski tundub, et neid ei huvita see kõik veel tänagi. Ära lükka tänaseid toimetusi homsesse, on see, mida neile kõigile tahaks öelda.

Kogu selle suure poliit-kakluse juures, mis mind ausaltöeldes vihale ajab, millest on ka sündinud #kõigieesti, mõtlen, miks nad kõik kaklevad ja näiliselt justkui nuge teritavad. Kurat, võtke pea p***est välja, lõpetage see enesekesksus ja palun hakake tegelema tähtsate asjadega.

Tähtis on märgata lapsi, kes ei lähe reedel kooli, sest muretsevad, millises maailmas nad elama peavad. Nemad ei muretse sellepärast, kes mis ministritooli saab või millise abordikliiniku ehitab või kuidasiganes kellelegi teisele koha kätte saaks näidata.

Kas proua Helme on kordagi mõelnud kaugemale oma mõtetest? Kas keegi praeguse või tulevase valitsuse liikmetest märkab Maad enda ümber?

Eh, ma ei taha laskuda Eesti veidrasse poliitsõtta. Ma muretsen selle pärast, millisesse ühiskonda jäävad minu ja Davidi vanemad. Muretsen, kas mul lastel on tulevikus turvaline. Mõtlen, kuidas kasvatada oma lapsi nii, et Eesti ja eestlus oleks neile tähtis. Muretsen suuremate asjade pärast, kui sellepärast, kes millise ministrikoha oma sõbrale/parteikaaslasele sebitud saab. Muretsen, kas 50 aasta pärast on meie planeet veel nii sitke, et jaksab meid kõiki toita, või läheb sõjaks, sest kliimasoojenemine dikteerib mängu nii karmilt, et ei luba enam rahu.

Ma ei tea, kas tulevikus meid keegi üldse siia tagasi ootab. Kas me oleme teretulnud tagasi, kui peaksime tahtma tulla. Kas me üldse tahame sellisesse Eestisse tagasi tulla?

Ma olen õnnelik, et olen sündinud ja kasvanud Eestis. Olen õnnelik, et oskan rääkida keelt, mida valdab vaid ligi miljon inimest maailmas. Olen õnnelik, et olen saanud vabalt reisida ja saan seda ka praegu teha. Olen õnnelik, et Eestit peetakse edumeelseks. Olen õnnelik kõigi võimaluste üle saada teha täpselt seda, mida hing ihkab. Mul on vabadus valida. Mul on õigus valida, otsustada.

Praegu valin ma teise koha. Teise kodu. Kallis Eesti, tulen tagasi siis, kui tunnen, et tahan jälle siia kuuluda.