“So, Hetlin, as I said, we will contact Renerk and they will contact you,” öeldi mulle LG klienditeenindusest. Pärast 10 minutit minupoolset emotsionaalset plädinat küsisin ma lõpuks aasiapärase aktsendiga inglise keelt rääkinud kontaktkeskuse naiselt, kas on kindel, et ta ei ole arvuti.

Ühesõnaga, meie kallis LG pesumasin, mis mulle muidu väga meeldib, otsustas vahetult enne järjekordset Portugali sõitu streikima hakata. Võtsin siis ühendust Euronicsiga, kust masin pärineb. Nemad olid lahked ja juhatasid mu õige garantiiasutuseni, kus kõik sujus nagu lepase reega. Poisid tulid kohale, võtsid masinasse kinni jäänud sokilaadse moodustise välja, testisid masinat, mina maksin lisagarantiist hoolimata arve ja läksime kõik rõõmsalt oma teed.

Kuni ma hakkasin uuesti pesu pesema. Voilaa, suur oli mu üllatus, kui pesutsükli lõppedes ootas mind ees veest lainetav vannitoapõrand. Suurepärane! Vahvad (siiralt nad olid väga toredad) mehepojad keerasid ilmselt mingi vooliku niimoodi seina tagasi, et sealt voolas vett siia ja sinna.

Teha polnud midagi, sest järgmisel hommikul ootas ees pikk lennureis. Sõitsime südamerahuga Portugali, sest küll see jama kuidagi ikka laheneb.

Portugalis oli vahva. Käisime loomaaias

, okeanaariumis, kus sattusime saarmate söötmise ajal neid uudistama ning lisaks Sintra mägedes ringisõitmisele vaatasime üle ka maakera kumeruse mandri-euroopa läänepoolseimas tipus Cabo da Rocas . Praegu on igatahes nii, et Cabo da Roca on mu hetke lemmikpaik Portugalis. Seal on üheskoos kõik see, mida ma armastan. Vesi, mäed ja tuul.

Aga Portugali roosamannast tagasi argisemasse pesumasina juttu tulles, siis musta pesu hunnik karjus juba kõrvulukustavalt, et pesu on vaja pesta nüüd ja kohe. Aga no mida sa pesed, kui uputab. Nii ma võtsin siis ette vana tuttava tee ja helistasin Euronicsi garantiiasjadega tegelevasse Renerkisse. Seal oldi taas abivalmid, kuid kuna LGl on mingi arusaamatu soov, et kõik asjad peavad nüüd käima otse läbi nende ettevõtte, siis suunas Renerki abivalmis teenindaja mu sinna. Helistasin sellele õnnetule LG kliendinumbrile, muigasin veel omaette, et see saab kindlasti lõbus olema. Ja ma ei pidanud pettuma, sest pärast pikka, liiga pikka, ja lohisevat sissejuhatusteksti ütles robotlik aasia aktsendiga naishääl püüdlikult kolmes keeles “tere”. Kui ma talle eestikeelse tervitusega vastasin jätkas naishääl midagi sellist, et vabandame, aga eesti keeles me ei teeninda. Valida on vene keele ja inglise keele vahel. “Ok then, here is my story. A few weeks ago I had a problem….” alustasin ma oma juttu ja sealt hakkas kõik allamäge minema. “Look, dear Hetlin….”, “Dear Hetlin, this is the situation…”, “We will contact Renerk during…”, “Since this was not done under quarantee…” jne. Mida perset!? Mida kuradi perset!? Vett hakkas voolama pärast remondimeeste käimist ja nüüd see robotaktsent üritab mulle selgeks teha, et LGd ei huvita.

Siis ma plahvatasin “I’m sorry, but are you sure that you’re not a robot?”. “Dear Hetlin, as I said, can you tell us the exact time and place when and where the water comes from….”, sest tädi sõnul võin ma ise olla hoopis selle lekke põhjustaja. Mis moodi? Ah? Kui ma ei ole midagi katsunud ei masina eest ega tagant. Sellepärast ma kutsusingi ju remondimehed ja maksin rõõmuga, et vältida hilisemat jama. Sain juba algul Renerki klienditeenindajaga suheldes aru, mis jama masinaga oli, aga ütlesin, et eelistan, et onud tulevad kohale ja näitavad mulle ette, kuidas tegutseda ja tulevikus probleemi vältida.

Raisk, see robothääl! Igatahes homme lähen ma saate kahe osa võttele nii, et puhtaid riideid mul selga panna pole. Ok, kaks kleiti on. Pulmakleit ja üks litritest varrukatega tavalisem kleit. Raisk!

Kõne lõppes minupoolse kõvahäälse tõdemusega, et LG klienditeenindus on nõme ja Portugalis ei kavatse vähemalt praegust meeleolu arvestades ma ei LG pesumasinasse ega külmikusse investeerida.