Meie koduotsingud jõudsid mõni aeg tagasi eduka lõpuni. Pisikeste, võiks isegi öelda, et siblivate, sekelduste tõttu tühistas David mõned tunnid enne lepingu allkirjastamist kokkulepped ja teatas tädile, et meie seda ookeanilähedast korterit ei võta. Kolime hoopis ookeanist u 3 km sissepoole. Ma ise seletan seda sellega, et kui tsunaami tuleb, siis on meil imepisike mäepealne edumaa. Aga miks me siis loobusime? Kohe seletan.

Nimelt saime eelmiste üürnike kontakti ja noh, nuhkija nagu ma olen, tahtsin neilt teada saada, miks nad ikkagi korterit vahetavad ja kas neil pisikestel punastel tuledel, mis kogu lepingu asjaajamise juures meid häirima olid hakanud, on ka tõepõhi all või oleme me ise liialt paranoilised. Ja no eks meid häiris ikkagi see pisut mööbliaidalik sisustus ja need kaks k*sekollast diivanit, mida omanik ei olnud nõus välja viima.

Aga, ühesõnaga, helistasin esmaspäeval Barbarale (korteri endine üürnik). Ta ei vastanud, aga nagu olen aru sanud, siis ega Portugali elanikud ei vastagi hea meelega võõrastele välismaistele numbritele. Saatsin talle ka sõnumi. Kaks päeva hiljem, kolmapäeval, hakkasid Barbaralt tulema vastused. Üsna häiriva sisuga vastused. Esiteks küsiti neilt vähem üüri, kui meilt, ja ta pidas seda ikka antud asukoha jaoks liiga kõrgeks. Teiseks selgus, et korteris on vanadele majadele talvisel ajal üsnagi omane niiskusprobleem. Lausa nii korralik, et aknad “nutavad” pidevalt. Kolmandaks elavad korteris soovimatud allüürnikud, prussakad. Neljandaks on ühes magamistoas mingi kummaline müraprobleem, mis ei lase seal elada. Oot, mis ma selle kolmanda punkti all kirjutasin…. prussakad! Kolmanda punkti juurde jõudes saatsin Davidile sõnumi, et meie rohkem selle korteri-diiliga edasi ei lähe, sest no ma ei ole nõus eksisteerima seal koos allüürnikega.

Meie imelisest kõrgete lagedega korterist oli saanud õudustemaja. Saatsime siis omaniku esindajale, vahvale prouale sõnumi, et kahju küll, aga me ikkagi ei võta seda korterit. Kuna ma ei tahtnud Barbarat “tanki panna”, siis panime loobumise põhjusteks koledad diivanid ja pisikese arusaamatuse lepingu osas. Tädi vahutas ja mauras tükk aega enne kui vait jäi. Oleks ta sõnumeid saatnud mulle, mitte Davidile, siis mina oleksin talle ilmselt ühel hetkel vastanud, et asi on ikkagi neis allüürnikes, keda unustasite mainida. Aga noh, las ta olla. Lõpuks lõppes kõik hästi, sest praeguseks elame me 145 m2 kolme wc ja sama arvu magamistubadega korteris, mille suurim boonus on ehk see, et seal on küte ja me saame selle algusest lõpuni ise sisustada. (vaade meie magamistoast) Elutoas on meil praegu täpselt selline sisusstus. Fantastiline, eksole. Aga küll seal varsti nii diivan kui laud oma koha leiavad. Üks sisustuselement on juba olemas. Vaas lilledega. 🙂

Köök on selles korteris ka Portugali mõistes suur. Me mahume sinna kõik korraga ära ja ruumi jääb veel ülegi. Ja kuna meil ei ole veel külmkappi, siis toit, mille poest ostame tuleb konsumeerida kohe pärast selle mõningast köögikapil hoidmist. Tegelikult on meil nüüd köögis ka IKEAst pärit laud ja toolid, kuhu me kenasti sööma mahume.

Kõige rohkem asju on tegelikult praegu meie magamistoas. Elsal on oma voodi ja meil oma madrats. Poistel on ka kummalgi oma madrats, aga need on praegu ühte magamistuppa kokku pandud, sest Maru ei julge veel üksi oma toas magada. Kogu nn sisustus, mis meil praeguseks olemas on, on pärit IKEAst. Kas te suudate muideks uskuda, et oma IKEA-süütuse murdsin ma justnimelt Portugalis. Ma ei olnud enne kunagi selles rootslaste loodud kodumekas käinud. Olen käinud Hollandis IKEA katusel jalgpalli vaatamas ja Šveitsis poe tagaruumides (vist). Aga täitsa põnev oli. Mulle lausa meeldis. Niiet ettevalmistused koduseks olemiseks ja teie vastuvõtuks on täies hoos.