Just selle tsitaadiga võiks ilmestada Tanel Toomi (filmi)tegemisi. Kuigi ma peaksin siinkohal hakkama kohe endale vastu vaidlema, sest Toomi loomingut hakkasin ma armastama vist juba siis, kui mingeid veidraid teid pidi sattusid minu silmad nägema “The Second Comingut”. Mina ei tea, mis tema filmikeeles on, aga pärast eilset kinoelamust olen ma… no ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, kui, et mina sain küll totaalse filmiorgasmi.

Jeesus, kui ilus, hea, puhas, sügav ja mõtlemapanev see kõik oli. “Tõde ja õigus” sai mu enda haardesse esimesest kaadrist, mis filmilinale projektorist jõudis. Ausõna, ma ei valeta, kui ütlen, et sosistasin vaikselt õhates “Issand Jumal”. Loodetavasti minu kõrval istunud Kersti ja Jansa ei kuulnud seda. Ma olen neile nii tänulik, et nad viitsisid minuga seda elamust jagada.

Enamvähem sama tunne valdas mind siis, kui nägin aastaid tagasi kinos esimest korda Ilmar Raagi “Kertut”. Ma ei teagi mitu korda ma tänaseks seda filmi näinud olen. Väga palju on igatahes lähim vastus, mida ma oskan anda. Ja mul on tunne, et “Tõde ja õigus” saab teiseks selliseks Eesti filmiks, mille vaatamiste kord ei saa kunagi otsa.

Õhtul kinost koju tulles valdas mind taas see kibemagus kahetus, et ma eelmisel kevadel, pärast sisseastumiskatsete eelkursust, ikkagi BFMi filmiõppesse sisse astuda ei proovinudki. Ei proovinud, sest Elsa oli sündimas ja mul tekkis hirm, et kui peaksin sisse saama, siis ei jää mul beebi jaoks üldse aega.

Lohutan end nüüd mõttega, et otsin Portugalis võimaluse õppida filmitegemist. Filmimaailm on veidral kombel olnud minu jaoks alati midagi sellist, kuhu ma tahaksin uppuda. Mitte just ainult vaatamise mõttes, vaid ma tahan olla osa sellest maailmast. Tahan olla üks mutter. Ärge saage nüüd minust valesti aru, ma armastan televisiooni. Pean end õnnelikuks inimeseks, et saan teha just seda, mida armastan ja mis paneb mu silmad särama. Aga veelgi eredama sära välja toomiseks tahaksin astuda väga lähedale sellele suure ekraani tagusele maailmale.

Mõtlen tihti, et äkki olen ma selleks kõigeks juba liiga vana. Eelmisel aastal, ja ma ei liialda, olin mina ilmselgelt kõige vanem ettevalmistuskursusel osaleja. Aga samas, vanus on vaid number ja ma tunnen end väga noorena. Niiet miks ma ei peaks püüdma oma järgmist unistust.

Mul on ääretult kahju, et ma ei tunne Tanel Toomi isiklikult. Mäletan kui “Tõde ja õigus” sai Eesti Filmi Instituudi toetuse saajate nimekirja. Tol korral avalikustati siis EV100 programmi rahastuse saajad ja kõigi viie nimekirja kuulunud filmi (“Eia jõulud Tondikakul”, “Seltsimees laps”, “Põrgu Jaan”, “Võta või jäta” ja muidugi “Tõde ja õigus”) peamised asjapulgad olid üritusel kohal. Punastasin ja kepslesin elevusest, sest kohal olid ka Tanel Toom ja Ivo Felt. Tegin meestega intervjuu. Jeerum, kui elevil ma tookord olin. Kui õnnelik ja tänulik ma olin, et päevatoimetaja just mulle selle teema andis.

Ühel päeval tahaksin ma olla Tanel Toom, kes oma linateosega innustab kedagi nii palju, et tekib tahtmine keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud teos uuesti kätte võtta ja uuesti läbi lugeda. Ühel päeval tahaksin ma olla Tanel Toom, kes oma linateosega pakub lihtsalt vaatajale sellise elamuse, et see jääb veel tükiks ajaks hinge kummitama ja tekitab tahtmise vaadata seda filmi veel ja veel.

Ühel päeval tahaksin ma olla see Hetlin, kes pakub vaatajale elamuse, mida ta jääb mäletama ja mille kohta ta ütleb teistele, et vot see on minu isikliku edetabeli tipus.

Aitäh selle võimsa filmielamuse eest!

see pilt ei ole muide juhuslik puusuuskade väljapanek. Need suusad kuuluvad Raul Sasile, kellega mul oli eile au tuttavaks saada. Raul muide astus filmis üles. Raul Sas on inspireeriv mees, kellega kohtute juba varsti saates “Sada erilist eestlast”. Lisaks nendele puusuuskadele on Rauli erakogus hunnitu hulk sõlgesid ja selline kogus õllekappasid, et nendega saab kõrtsis korraga kesvamärjukest mekkida mitu külatäit mehi.