10. veebruari hommikul kaheksa aastat tagasi sündis Maru. Need neli päeva, mis ma temaga haiglas kahekesi veetsin, olid kuidagi täiesti teistmoodi erilised. Ma mäletan ikka veel, milline pisike armas pamp ta oli. Ja millised sügavsinised silmad tal olid. See esimene kohtumine temaga. Poole ajast ma lihtsalt kas istusin ja vaatasin teda, kui ta oma haiglavoodis magas või siis hoidsin teda süles ja ei raatsinud kuidagi voodisse panna. Siiamaani armastab ta mõnikord kaissu pugeda ja kõvasti kallistada.

Tol korral oli sünnitusmaja karantiinis. Eks seda juhtub ikka iga kord, kui gripipuhang võimust võtab. Kes oli haiglas sees, see oli sees, teistel sinna asja polnud. Külalised said beebisid uudistada akna kaudu. Naersime, et täitsa nagu vanasti. Emad seisid rõõmsalt oma beebidega akna juures, kui külalised kaelad õieli mitme korruse kõrgusel asuvate palatite akendest beebide olemusest aru püüdsid saada. See oli huvitav kogemus. Patricku ja Elsa sündides oli issi ikka ka olemas ja saime perepalatis koos uue ilmakodanikuga tutvuda, aga Maruga oli see täitsa teistmoodi. Olime ainult meie kahekesi ja siis muidugi mõni palatikaaslane koos oma värske beebiga.

Ma armastan oma lapsi. Neist igaüks on omamoodi eriline. Patrick on selline teatraalne kuju, armastab esineda ja on vist youtube’i dokumentaalidest tühjaks vaadanud. Maru on kogu oma lillelise oleku juures ikkagi tõeline spordipoiss. Nuusutab lilli, hoolib end ümbritsevast ning teeb sporti, niiet higimull otsaees. Ja Elsa, vot, eks seda, milline ta on, saame me aastate jooksul teada.

Ma mäletan selgelt neist igaühega esimest kohtumist. Seda hetke, kui sain oma beebi endale sülle. Teda hoida, silma vaadata, tere öelda. Neist igaüks jääb mulle ilmselt elu lõpuni minu pisikeseks beebiks. Olenemata sellest, kui suur või vana ta on. See vist ongi emaarmastus. See veider, piiritu ja kirjeldamatu tunne.

Natuke veel ja algab meie kõigi senise elu suurim seiklus. Kolimine kaugele. Teine riik, teine keskkond, teine keel ja teised inimesed. Aga niikaua kuni me oleme kõik koos ja siin, Eestis, on ikkagi olemas kõik need kellest me hoolime ja keda armastame, siis on kõik hästi.

Aa, käisime hiljuti Patricku ja Elsaga ühe sõbranna tütre sünnipäeval, kus oli kohal ka fotograaf, kes mälestuseks kõigist pilti tegi. Läksime ka kolmekesi pildile. Minuarust on see päris armas pilt.

Aga täna tähistasime ikkagi Maru päeva. Tema kaheksandat sünnipäeva. Ta ootas seda niiväga. Juba kuu aega ootas ja planeeris. Ning õhtu lõpuks võin öelda, et päev oli edukas. Lastega sünnipäev toimus selles uues T1 keskuses asuvas hiigelsuures mängutoas. Lapsed tormasid, hüppasid ja mängisid. Vahele sõid nad muidugi ka torti ning mälestuseks sai igaüks Maruga pildi teha, mis kohe ka külalise taskusse rändas.