“See tüdruk saab siin väga populaarne olema,” ütles meile St.Juliansi kooli vastuvõtuosakonna üks naistest. Elsa oligi seal tõeline hitt. Helesinised silmad ja tumeblondid juuksed. Tüdrukud ja poisid piirasid meid igal sammul, kui lumega kaetud riigist pärit pisikese Elsaga kooli territooriumil ringkäiku tegime. Kõik tahtsid teda katsuda, paitada, kallistada. Mul tekkis korraks isegi tunne nagu jalutaksime ringi väikese superstaariga. “See on väike Elsa, kes tuleb maalt, kus on külm ja sajab lund. Tema ongi päris Elsa,” ütles naine lastele. Lapsed muudkui ahhetasid seepeale ning katsusid Elsat kätest ja jalgadest.

No ja mis meil Davidiga muud üle jäi, kui sel kõigel juhtuda lasta.

See ei olnud aga ainus kord, kui Elsa selle issil külaskäigu jooksul tähelepanu köitis. Neid hetki tuli ette pidevalt.

Näiteks: jõudsime Lissaboni lennujaama, David saatis meid peaaegu turvaväravateni, kust siis Elsaga kahekesi edasi läksime. Turvameesteni jõudes sulasid need kaks täiskasvanud meest silmapilkselt ning hakkasid omavahel, mind muidugi vestlusesse kaasates, arutama, kui ilusad helesinised silmad on Elsal ning arvasid, et kindlasti on need pärit emalt. Mina vastasin muiates, et enamasti ütlevad kõik, et see pisike preili on isa suust kukkunud. “Kus isa on? Me tahame näha,” küsisid elevil turvamehed. Õnneks seisis David meist umbes paarikümne meetri kaugusel, mis andis mulle võimaluse issi kohale kamandada. David ei saanud muidugi aru, mis toimub ja tõttas meie poole kiirendatud sammul arvates, et miski on pahasti. Seletasin talle, et näidaku aga turvameestele oma silmad ette, sest nad tahavad nüüd ja kohe teada, kelle silmad lapsel on.

Sel ajal, kui me uuesti abikaasaga hüvasti jätsime, arutasid turvamehed kõvahäälselt, et kumma silmad siis preilil on. Mul pole aimugi, millisele järeldusele nad jõudsid.

Või siis näiteks: Frankfurdis vahetult enne boardingut hakkas Elsa ühel hetkel hirmsasti punnitama. Peedipunane nägu reetis, et just 10 minutit tagasi vahetatud mähkmesse on kohe-kohe ilmumas üllatuspakk. Ja milline üllatuspakk see oli! Õnneks saime Elsaga kohe esimestena lennukisse, veel enne seda, kui kõiki teisi peale hakati lubama. Astusin üle ukse ja mind võttis vastu stjuardessi rõõmukilge:”Oh, what an adorable babygirl! And look at her eyes!”. Ok, nii, mul oli ju vaja temaga kohe wc-sse minna ja see üllatus mähkmes likvideerida. Enne, kui ma arugi sain, oli üks naistest seadnud valmis mähkimislaua ning seni, kuni ma kotist vajalikke asju otsisin, oli Elsa juba kokpitti rännanud. Jeesus, ta oli kaptenil süles. Selles pisikeses ruumis, kogu see kakahais! Ok, mõtlesin endamisi, et järelikult ei märka nad kogu selle nunnunduse juures seda haisu.

Läksin mähet vahetama. Püha püss, kõik oli täis. Mähe oli täis. Riided olid täis. Ta oli sõna otseses mõttes kaelani p*sane. Selle aja jooksul, mil ma Elsat puhastasin, riideid vahetasin jne sai vahepeal isegi sein kakaseks. Seda lihtsalt oli nii palju!

“Appi, need stjuardessid ja lennukikapten ju hoidsid teda süles ja kallistasid teda. Kräpp, nad on siis ise ka nüüd väljaheitesed,” naersin ma omaette wc-s seda põrgulikult armsat võrukaela puhastades.

Igatahes tundus, et see kakatrall neid ei häirinud, sest kogu ülejäänud lennu käisid nad pidevalt meid kontrollimas ja naeratamas. Tallinnasse jõudes hoidsid nad Elsat kuni ma sain käru lahti tehtud ja kotid kokku korjatud. Mis viga nii lennata, kui väike võrukael kõik oma pilgu ja laia naeratusega ära võlub.

Vaid paari nädala pärast saame jälle lennata. Sel korral seame end juba oma Portugali kodus sisse. Jaa, me leidsime seal endale kodu. 10 minutit ookanini jalutada pole ju pikk maa, et minu veearmastust rahuldada. Ja mis veelgi tähtsam, kodu on selline, mis mahutab ka külla tulevad sõbrad.

Lihtsalt huvitav tähelepanek: viimane kord jõudsime Tallinnasse tagasi täpselt sel päeval, kui Elsa sai 8 kuud vanaks. Erinevaid tema elusündmuseid kokku lugedes avastasin, et see oli ühtlasi ka tema 8 lend, mis meid koju tõi.