Kohe esimese asjana pean siinkohal hoiatama, et märkega lõigu võiksid nõrganärvilised lugemisest välja jätta, sest sealne kirjeldus võib olla natuke kole. Tegemist ei ole naljaga, vaid Cais do Sodre – Cascais rongiliinil pea iganädalase juhtumisega.

(Esimene lend)

Aga alustame nüüd algusest. Lennuk väljus Tallinnast hommikul kella kuue paiku ja olin meile hommikul kella 5.10 ajaks tellinud takso. Õhtul natuke ootusärevalt magama heites olin kindel, et äratus sai pandud 4.10. Magasin ja vähkresin vaheldumisi, kuni otsustasin ühel hetkel kella vaadata. Mingisugune bioloogiline kell minus väitis, et peaksin juba üles ärkama, aga äratusest polnud ei kippu ega kõppu. Luugid lahti ja kella vahtides märkasin numbrikombinatsiooni 4.18. Oot, kuidas nii… kontrollisin äratust. Muidugi, kõik oli õige. Lihtsalt mina olin õhtul lolli peaga äratuse ajaks pannud 4.50. Hops, voodist välja, kiire pesu, Elsa toit valmis, riidesse ja juba vurasin lapse, käru ning kottidega takso poole.

Jõudsime lennujaama ning lõpuks pärast kaht lendu olime Lissabonis.

Elsa, vähemalt beebina, jätab mulje, et ta on sündinud lennu ajal magama või siis ümbritsevaid reisijaid endale naeratama panema. Lissaboni minnes magas ta mõlemad lennud maha.

Issand, kui õnnelik ma olin Davidit nähes. Lõpuks saime üle mitme nädala koos olla. Ainus kurb asi oli see, et poisid jäid sel korral veel Eestisse.

Metrooga kenasti Cais do Sodre rongijaama jõudes asusime ajutise kodu poole teele.

PALUN NÜÜD NÕRGANÄRVILISTEL SEE LUGEMINE VAHELE JÄTTA.

Miskipärast jäi rong ühes peatuses pikemalt seisma. Veelgi kummalisemaks läks asi siis, kui inimesed hakkasid miskit meie vaguni all uudistama. Rahvast muudkui kogunes. Ka meie vagunis hakkasid inimesed närviliselt käituma ning peale meie läksid kõik terve vaguni ulatuses miskit, mis oli end rataste alla sättinud, uudistama. Kes lõi ette risti, kelle näkku ilmus õõvastus, kes filmis vaguni alust mobiiliga. Inimesi muudkui kogunes ja sagimine suurenes.

Lõpuks saime ka meie, umbkeelsed, aimu, mis oli juhtunud. Keegi mees lebas (ilmselt tükkidena) vaguni all. Ja minul, rumalal uudishimulikul, oli vaja pea korra vaguni uksevahelt välja pista.

Seal, kohe liiprite ja rataste vahel paistis lühikese siilisoenguga jumeka keskealise mehe peanupp.

Sellest silmapilgust mulle aitas. See oli õudne.

Lõpuks jõudsid kohale politsei ja tuletõrje. Kõik käisid nõutult vaguni ees, sest laipa ei olnud võimalik kuidagi rongi alt kätte saada.

Vagunisse naasnud vanaproua tuli meiega juttu tegema. Selgus, et justnimel see sama rongiliin pidavat enesetapjate hulgas popp olema. Peaaegu iganädalaselt otsustab keegi rongiliiklust enda esimese vaguni ette viskamisega häirida.

Kurb tegelikult.

KOLE OSA SAI LÄBI!

Aga muus osas oli see peaaegu nädal imeline. Palju sai tehtud. Kodusid vaatamas käidud ja koolides tuuritatud.

Koolidest jäid sõelale kolm: St.Julians, St.Dominics ja Oeiras International School.

Esimesel päeval alustasime tutvumist St.Dominicsiga. Mõnus ja sooja olekuga rahvusvaheline kool. Härra, kes meile tuuri tegi ja asju tutvustas, oli mõnus tavaline inimene. Kuigi mingite väidete kohaselt peaksid selles koolis käima ka Madonna lapsendatud lapsed, siis üleolevat tunnet või sellist “meie oleme paremad, kui kõik teised”, seal tunda ei olnud. Kool oli väljanägemise poolest ehk kolmest valikus olnust kõige tagasihoidlikum, kuid see ei seganud. Pigem oli tore ja sai koos tuuri teinud mehega naerda, et lapsed on igal pool ühesugused. Keset palliplatsi unustatud joped, pinalid, jalatsid, koolikotid, leiukastis omanikku ootavad kampsunid. Hea, et lapsed endit kuskile ära ei kaota.

Järgmisel päeval alustasime ringkäiguga St.Juliansis. (St.Juliansi lossihoone peasissekäik/foto facebook)

See on siis mingite näitajate ja kõigi muude arvamuste järgi Portugali kõige parem rahvusvaheline erakool, kuhu sissesaamine on ka kõige raskem. Poisid peaksid selle kooli süsteemi järgi minema siis vastavalt neljandasse ja kümnendasse klassi. Eestis õpivad nad praegu esimeses ja seitsmendas. Päris kreisi hüpe.

Kool oli väga uhke, kõik oli äge. Süsteem nagu briti koolis. Kes on Harry Potterit lugenud, või UK koolidega kursis, see taipab. Aga noh, eks nende poshide värkidega on see, et seal on ka hoiak posh. Meid vastu võtnud naised olid suurepärased, aga eks on arusaadav, et nad eelistavad peamiselt neid, kel inglise keel vabamalt suus. Kuigi, kui sissesaamine sõltunuks poiste noorema õe näitamisest, oleks poisid juba esimesest sekundist olnud vastu võetud. Need naised lihtsalt sulasid Elsa peale. Võidu poputati ja hoiti teda süles ning kõige tipuks tutvustati meile ka endi peresid.

Koolis ringkäigul tuli ka mitmel korral peatuda, et pisikesed tüdrukud ja poisid saaksid (hele)siniste silmadega Elsaga, kes tuleb maalt, kus sajab lund, lähemalt tutvust teha.

Asjalikust poolest, ära meile koolis ei öeldud, soovitati mune mitmes korvis hoida ja paluti ikka avaldused saata. Samas on olnud mitmeid juhuseid, kus St.Juliansis on otse öeldud, et sorry, aga teie lapsi me vastu niikuinii ei võta, niiet ärge hakake avaldustega end vaevama. Ses osas võib vist isegi rõõmustada, et meid ukse taha ei saadetud.

Me olime juba peaaegu loobumas Valikus kolmandasse kooli, Oeirasesse, minekust, kuid siiski läksime, sest seal oli kohtumine kokku lepitud direktori endaga. (Oeirase mingi vaade/foto facebook)

Ja me tegime õigesti, et kohale ilmusime, sest see soe, siiras ja vahetu vastuvõtt lõppes direktori sõnadega “jäta need formaalsused. Nende lastega ei pea intervjuud ka tegema. Ma tahanneid meie kooli.”. Äge! See kõik toimus muidugi nii naljakalt kiiresti, et ma mõtlen seni vahepeal, ehk nägin lihtsalt und.

Kool on armas. Nn lossi-hoones on kolm korrust koos kaminaga õpetajate toaga, muusikaruumid, füüsika- ja keemialabor jne. Lisaks on koolil heategevusprogramm mille raames lapsed kasvatavad köögivilju ja aitavad hoolitseda kooli poni, kitsede ja kukkede, kanade eest, et saadused kohalikele puudustkannatavatele peredele jagada. (Oeirase loomad/foto facebook)

Ahjaa, kooli territooriumil olevast mäenõlvast üles minnes asub algkooli osa, kus siis hakkaks Maru käima. Et siis, koolil on oma mäenõlv. Õuesõpe toimub tihti kas basseini ääres või kogunetakse väikest lõunamaist rannaesist meenutavale alale, kus saab mugavalt istuda. Igavesti vahva! Lisaks on seal üsna mitu skandinaaviast pärit õpetajat.

Niiet võib vist öelda, et kooli osas oleme otsuse teinud ja vähemalt üks mure on murtud.

Ahjaa, kui keegi mõtleb, et Eestis on kallis last erakooli panna, siis, neis koolides jäävad poiste praeguste õpitasemete (klasside) järgi õppemaksud ühes kuus umbes 1000-1200 euro kanti. Jah, lugesid õigesti. See raha tuleb ühe lapse eest välja käia ühes kuus. Mida vanem laps, seda kallim õppemaks. Lõpptasand jääb juba 1400 euro kanti. Sellele lisandub koolibussi tasu. See on ka mitmesaja euro suurune. Ja siis veel koolireisid, ekskursioonid. Näiteks on võimalik minna ekskursioonile Hispaaniasse, Prantsusmaale, USAsse, niisama Portugali jne. Nagu öeldakse, taevas on piiriks. (Cascaisi rand, taevas on piiriks)