Tahaks vinguda! Päriselt. Viimati oli see seitse aastat tagasi, kui ma lapsevankriga mööda linnatänavaid ringi vurasin. Nüüd siis Elsaga jälle. Vahepeal on ehk muutunud ainult niipalju, et vankrid on läinud edevamaks ja moodsamaks. (see on kõnnitee)

Ilm on talviselt ilus. Lund sajab lademetes taevast alla. Lumesahad puhkavad. Kõnniteed on olematud, või noh, need on kuskil lume all peidus. Sama seis on väiksemate tänavate ja sõiduteedega. Aga ma ei torise veel. Veel on kõik hästi. Kuniks taipan, et sahkadel on täna vist tõesti kollektiivselt vaba päev, sest tekitan vankriga sõites ise mingi teelaadse olluse. Hetkeks tekib lausa põllukündja tunne, kel adra asemel titevanker ees lükkamiseks. (tegemist on kolmerealise sõidutee ületuskohaga. Siin nägin sahka, aga tal oli nokk üles tõstetud, sest sahad täna ei töötanud.)

Jõuame siis lõpuks bussipeatusesse. Tavapärase 8-10 minuti asemel kulus tee läbimiseks 25 minutit. Iseenesest ju tore, sest seda lumes sumpamist võiks võtta lausa minitrennina.

Edasi läks asi ainult allamäge. Vähemalt see bussisõidu osa.

Hurraa, lõpuks saabus buss, kõrge buss, nelja astmega. Aknast näen, et ukse juures on neli meest. Uh, äkki mõni neist aitab mul vankri bussi tõsta, sest eelmine kord oleksin äärepealt soorituse käigus ise bussist maha kukkunud. Kus sa sellega. Mees nr 1 astus julgel sammul mind vankriga märgates uksest kaugemale, mees nr 2 istus rahulikult edasi kogu minu sooritust pealt vaadates. Mõtlesin, kas ta jälgib mind kui OMil sooritust tegevat sportlast, et siis saaks hiljem seda koperdavat vankriga bussi ronimist hinnata ja eestlaslikult kähmata “kurat, no vankrit ei oska ka bussi nii tõsta, et see medalit väärt oleks.”.

Mees nr 3 pööras lihtsalt selja ja mees nr 4, vat see oli tase. Ta seisis seal lihtsalt soolasambana edasi, pilk pingsalt telefoni suunatud nagu näidataks sealt pornhubi üles laetud tema lemmiku pornožanri viimast videot.

Nii ma siis ronisin vankriga bussi. Jah, ronisin, vanker kuidagi ebamääraselt süles, vahepeal teisel astmel põlvitades, et saaks vankri bussi tõstetud ja ise peale ronitud. Bussijuht pani muidugi uksed kinni ja hakkas sõitma juba siis, kui mina alles trepist üles ukerdasin. Jäin siis vankri, Elsa ja Maruga ukse ette seisma, sest mees nr 4 ja paar koolilast lihtsalt ei astunud eest ära, et oleksin saanud ukse alt akna alla edasi liikuda. Seisin seal niimoodi päris mitu peatusevahet. Inimesed ukerdasid kuidagimoodi üle vankri ja minu sisse-välja.

“Aitäh, et eest ära astute,” laususin sarkastiliselt lõpuks istuma siirdunud mehele nr 4, kes kogemata oma pilgu telefonist eemale oli suunanud ja mind põrnitses. Istuma läks ta ka ainult tänu sellele, et hulk inkmesi lahkus mingis peatuses bussist ja umbes 8 kohta jäi korraga vabaks.

Jõudsime sihtkohta. Jälle istub meie läheduses kolm meest. Kõigi pilgud on suunatud kuskile nii, et nad saaks vältida aitamist. Hakkasin siis bussist välja sammuma. Pekki, läksin küljega kogemata vankri ühe jublaka vastu, mis vabastab korviosa raamist. Niimoodi seal treppidel kõikudes karjatasin ehmatusest, mispeale üks härrastest, nimetame teda salatiga meheks, kes kohe ukse kõrval istus, kahmas vankri raamist kinni ja aitas meid lõpuks bussist välja/alla. Kogu selle aktsiooni käigus vajutas bussijuht juba korra ka uksenuppu, mispeale uksed sulguma hakkasid. Kukkusime selle lükke peale pooleldi bussist välja ja enne, kui ma end püsti sain, kimas buss juba tuhatnelja järgmise peatuse poole.

Mulle on alati talv ja Eesti meeldinud, aga ausaltöeldes on mul tänast seiklust arvesse võttes hea meel, et me (vähemalt mõneks ajaks) siit Portugali kolime. Seal inimesed naeratavad ja trepist üles või alla aitavad vankrit vajadusel tassida mehed, mitte umbes 80-aastased prouad, nagu juhtus ükspäev Tallinnas.

Sõitsime Elsaga linna ja nagu kiuste oli jälle vaja ronida kõrgete astmetega linnaliinibussi. Peale ukerdasin taaskord omade jõududega. Vahepeal põlvili astmetele toetudes suutain hetkeks tasakaalu nii kaotada, et oleksin selili bussist välja lennanud. Sihtkohta jõudes aitas mind bussist välja ilmselt sel hetkel sõidukis viibinud kodanikest kõige vanem. Daam aitas vankri alla tõsta ja läks siis bussi tagasi, sest see ei olnud isegi tema peatus. Vot!