Kui nüüd võtta üks punkt, mis sai kõige selle alguseks, siis oli selleks ilmselt septembrikuine lämbe Portugali külastus. Minu jaoks esimene, Davidi jaoks, kes seda enam teab, mitmes. Elsa kaasa ja minekule.

Reis sihtkohta, Lissaboni, sujus hästi. Elsa pidas kaks järjestikkust lendu hästi vastu ja tuleb tunnistada, et ükski hirmudest, mis meil oli, tõeks ei saanud. Siinkohal jagan esimese isikliku soovituse, lenda Portugali TAP-iga. Beebiga tulles saab käruga minna kuni lennukini ja selle uuesti lennuki juures kätte. Lisaks saab süüa ja juua ja noh ega muuski osas oleks viriseda patt.

Sooja Lissaboni saabudes ja oma airbnb kaudu elamiseks otsitud korterini jõudes tabas mind hetkeks ahastus, sest vanalinna imeliselt kõrgete lagedega majakese uks oli ilmselgelt mõeldud päkapikkudele ja kitsad ning järsud trepid ei arvestanud väga käru ning muu kola neljandale korrusele tassimisega (ega ka koduteele asudes kohvrite alla tirimisega). Kõik see aga kõrvale jätta, siis taipasin tegelikult üsna kiiresti, et Portugal on riik, millega tahan pisut rohkem ja lähemalt tutvust teha.

Ega me ju tegelikult käinud seal niisama puhkamas. David käis tööintervjuul EMSAs (European Maritime Safety Agency/Euroopa Meresõiduohutuse Amet). Need paar tundi grillimist, nagu kuu hiljem selgus, tasusid end ära. Hurraa, mu tulevasele abikaasale tehti tööpakkumine. Elamine Portugalis muutus reaalsuseks, millele me enne väga mõelnud ei olnud. Unistanud küll, aga mitte niimoodi reaalselt.

Siin hakkamegi andma ülevaadet sellest, kuidas sealse elu sisseseadmine, lastele kooli leidmine, elu-olu ja tilt-lilu läheb.

Aga mis ma ikka patran. Vaadake parem pilte ja nautige videosid. 

See ei ole vaade meie toast. Seal kaugel teistpool silda paistab hoopis Kristuse kuju. Näete jah? No kuidas ei näe? See on see pisike kuju seal peaaegu keset pilti. Ega ma ise ka seda väga palju lähemalt esimesel korral näinud. Küll jõuab.

 

Ahjaa, kui te Lissaboni sattute, siis käige sellest sardiinipoest läbi. Seal on lõbus. Nagu tädi räägib, siis sealt leiab igaüks karbi oma sünniaastaga. Muidugi on aasta juures ära toodud kas siis väga tähtis sündmus või mõne kuulsuse sünd. Karp sadriine on loomulikult turistilikult kallis (7 eurot, kui ma õigesti mäletan), aga lõbus on seal ikka.

 

Ühel õhtul linnas jalutades sattusime ootamatult suure hindude kamba keskele, kes kõik tantsisid ja tähistasid miskit. Ei tea mida. Üks vaade meie toast…….ja teine vaade meie toast. Peab mainima, et pildistamise hetkel oli kõik rahulik. Õhtu saabudes muutus pisike tänav elavaks välirestoranide alleeks, kus nõudega kolistamine ja veiniklaaside täitmine lõppes alles tunde pärast südaööd. Contra Natura ehk “huvitav” pood kohe meie välisukse vastas. Kuidagi juhtus nii, et kahetusväärselt ei jõudnud me kordagi sinna poodi, kuigi see oli palju lähemal kui apelsinimahla- ja krevetipood.Ood söögile ehk TimeOut Market, koht kuhu me läheme kindlasti veel ja veel ja veel. Kümneid erinevaid söögikohti, kust sajad inimesed näljakustutust ostivad. Samal ajal, kui David ootas süüa laua taga istudes………veetis Elsa aega laua all oma vankris lösutades.

 

See on ainult üks näide sellest, kuidas Lissaboni Ülikoolis rebaseid ristitakse. Selliseid demonstratioone, või kuidas iganes neid nimetada, toimus igal pool pea terve päeva vältel. Esimese raksuga arvasin, muidugi naljaga pooleks, et linnas on liikvel mingi kahtlase sekti liikmed, kes raudselt vasti mõne pahandusega hakkama saavad.

Sardiinipoes selgus kogu tõde minu ja Davidi sünniaasta kohta.

Seal saigi alguse meie pere suur elumuutus ehk kolimine ja elamine Portugalis. See kõik tundub praegu veel hirmutav, aga samas tuleb seda võtta kui järjekordset õpetlikku elu-seiklust, või nagu Justin Timberlake ütleb …

… Everybody has their own path. It’s laid out for you. It’s just up to you to walk it.