Meie pisikene pere on juba mõnda aega olnud tegelikult üsna suur. David, mina, Patrick, Maru, Elsa ja viimased peaaegu neli kuud on meid oma kohalolekuga õnnistanud ka Nora. Tegelikult ei ole ju see kogu meie pere, sest pere hulka kuuluvad veel Eestis elavad vanemad, õed, tädid, onud, nende lapsed ja muidugi meie maailma parimad sõbrad.

Aga ka sellega ei piirdu veel kogu “pere”. Alles mõni kuu tagasi saime kahe imearmsa pereliikme võrra rikkamaks, kes potsatasid meile koju nagu välk selgest taevast.

Olime eelmisel või üleeelmisel päeval just ema lennuki peale pannud ja Eestisse saatnud, kui ootamatult tuli David oma kabinet/raamatukogu/meisterdamistoast ja teatas, et me võiksime pakkuda ulualust kahele Eesti tüdrukule, kes Oriente jaamas õnnetult ootavad. (No, ega me tegelikult ei teadnud, kas tüdrukud olid ka päriselt õnnetud, aga arvestades, et neil ei olnud kuskile minna, siis vähemalt mina oleksin küll õnnetu.) Lugesime koos uuesti tüdrukute “eestlased Lissabonis” gruppi postitatud abipalve üle ja ega me palju ei mõelnudki. Tegelikult ma ei mäleta, kas David oli juba enne mulle ütlemist tüdrukutega kokku leppinud, et nad võivad meie juures olla, või ei, aga eks ta teab mind ikka nii hästi, et oskas aimata, et mul ei ole selle vastu mitte vähimatki.

Minu ainus küsimus oli, et millal nad ulualust vajavad. Kohe! No, mis seal ikka. Kui kohe, siis kohe. Nii kimaski David autoga tüdrukutele vastu, võttis nad kaasa ja tõi koju. Tõigi sõna otseses mõttes koju, sest meie kodu on nüüd ka nende Lissaboni kodu, kuhu nad on alati teretulnud.

Uksest astusid sisse Kaisa ja Elina. Eks nemad uudistasid algul meid ja meie neid ja kõik olid põnevil. Aga mida hetk edasi, seda mugavamalt me kõik end tundsime ja ühel hetkel üsna kiiresti avastasin, et olen tüdrukutesse kiindunud ja võtan neid kui oma suureks kasvanud lapsi.

Nii saidki meie laiendatud pere üheks osaks tüdrukud, kelle osas on minul kindel arvamus, et kõik veel kuulevad neist. Tegelikult on Elinat juba näinud “Kättemaksu kontori” viimast hooaega näinud inimesed. Nimelt mängis Elina seal kahes osas üht üdini õnnetut tütarlast, kes vist muud peale nutmise ja ahastamise väga teha ei saanudki. Päriselt on Elina üks imeline rebasekarva juustega päikesekiir, kes särab nii palju, et tema juuresolekul ei ole võimalik end kuidagi teisiti kui lihtsalt hästi tunda.

No ja siis on Kaisa! Ma isegi ei tea, mis see Kaisa juures on, aga ta meenutab mulle väga mind ennast, kui ma umbes samas vanuses olin. Temas on mingisugune mulle väga tuttav hingamine, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Tema on me teine päikesekiir, kelle rännakut jälgin suure põnevusega.

Ja no see tema pildikeel on lihtsalt imetlusväärne. Ma olen veendunud, et Kaisa teeb veel selliseid pilte, mida te kõik kuskil näete ja mõtlete “njaa… vat, tabaks ise sellise kaadri”. Enamus pilte siin on ju Kaisa tehtud. Ja no eks siis Elina tegi jällegi pildi Kaisast.

Tüdrukud ei osanud uksest sisse astudes ilmselt aimata, mis neid siin ees ootab. Üks parajalt segane perekond, pöörane hispaanlasest naaber ja hulga erinevaid seiklusi. Igatahes, kui tüdrukud Eestisse tagasi läksid, tabas mind pisike kurbus, sest kahju oli neid ära saata. Lennujaamas neid kallistades oli klomp kurgus ja tunne nagu saadaks enda lapsi teise riiki oma elu elama. Aga eks me saame siis seda rohkem jälle rõõmustada, kui tüdrukud oma tee uuesti meie juurde leiavad.

Nüüd aga selle juurde, miks piltidel on nii, et Maru meiega koos pole. Tol pühapäeval, kui pildistama läksime, tabas Maru üks vastik kõhutõbi. Samal ajal kui tema kodus oksendas lõbutsesime meie õues ja nautisime imelist päikeseloojangut Tejo kaldal vaatega Lissaboni peale. Aga küll me peagi selle vea parandame ja ka mõne sellise pildi endast laseme klõpsida, kus me kõik koos peal oleme.

Aga eks see meie pere olegi selline, et uksed on meil alati kõigile lahti. Ole sa sõber või võõras, aga kui tuled Lissaboni, siis helista ette ja tule läbi ning hea meelega pakume sulle ka öömaja.