“Vabandust, aga selliste saabastega sõidan ma oma mootorrattaga. Ja need, need tõmban ma jalga siis, kui oma kujuteldava hobusega ratsutan. Need on ju kauboisaapad. Naised, see siin on kool, mitte mingi moedemonstratsioon,” ahastas direktor.

Need on siis umbes sellised saapad nagu prouad näitasid:

Ma olin istunud ruumis, kus vaieldi selle üle, milliste jalatsitega tohivad lapsed koolis käia, juba ligi tund. Selle ajaga ei olnud vestlus kuidagi omandanud konstruktiivse mõõdet, vaid muutus iga hetkega jaburamaks.

Ajal, kui naised tegid direktorile kambakat, üritades talle pähe tampida, et ta kannab just sel õnnetul päeval saapaid, otsisin mina netist välja sellise pildi. Naersin ise juba kogu toimuva teatri peale üsna kõvahäälselt ja näitasin pilti ka oma pinginaabrile, kes puhkes samuti naerma. Mõtlesin omaette, et need prouad siin pole vist sooja kliima tõttu elus korralikke talvesaapaid näinud.

Ahjaa, direktoril endal olid jalas umbes sellised asjad ja tal vaesekesel polnud õrna aimugi, et kõigi nende naiste arvates on need pesuehtsad saapad, mitte mingid kingad.

Mul oli direktorist kahju, raisatud tunnist ajast kahju ja ma ei suutnud koosoleku lõpuks enam kuidagi säilitada mõtet, et kõik need emad on normaalsed.

Selle asemel, et panna paika kindlad reeglid, selles osas, mis puudutavad koolivormiga koos kantavaid jalatseid, jageleti saabaste teemal. Et milliseid saapaid tüdrukud ikkagi koolis kanda võivad.

Üks ema kraaksus muidugi eriti häälekalt, et jalats on osa eneseväljendusest jne. Absoluutselt nõus, ka mina usun, et jalats annab inimesele palju juurde, aga nagu ka mõni teine ema koosolekul minuga nõustus, siis kool ei ole koht, kus end välimuse kaudu väljendada ja oma mina rõhutada.

Lastel on niigi vedanud, sest OIS on väga leebe ja mõnus kool, võrreldes mõne teisega. Siin ei saadeta last kohe koju, kui tal on vale jalats või sokk, nii nagu mõnes teised IB koolis.

Aga, nagu lapsevanemate klubi juht ütles, kui ei ole kindlaid reegleid jalatsite osas, siis tuleb ükspäev mõni neid kooli eriti edevates Christian Louboutini pasteldes, ning järgmisel päeval tahavad kõik tüdrukud ka endale samasuguseid jalavarje.

Hekk, siis tahan mina ka neid endale! Jah, tahan ka!

Võibolla ka ostan ühed sellised endale, kui mõni palgapäev tuleb. Lootust palgapäevaks muide on, sest ma sain pisut tööd, mida teha. Aga see, mida ma teha sain, eks te ajaga näete. Ma praegu veel ei ütle midagi.

Ühesõnaga, osade emade arvates on liig lasta oma järglastel koolivormi all kanda lihtsat musta nahast jalatsit. Mitte tossu või ketsi või moodsat kontsaga saabast vaid viisakat musta nahkkinga. Phähh, mis on häda mõningatel reeglitel, kui need teevad vanema ja lapse elu kergemaks? Liiga sõjakool, nagu mõni ema arvas, sest tema lapsuke tahaks ju ka moodsaid saapaid koolis kanda, sest mõnikord sajab vihma ja lapsed peavad õues käima. Siinkohal, minuarust ei ole moodne saabas kùll vihmajalats. Kummik on. Aga ma väga ei kujuta ette viigipükstes ja kummikutes poisse koolis terve päeva ringi kooserdamas. Pealegi tsiteerides direktorit “Ega me soos ei õpi, meil on ikkagi teerajad käimiseks.”.

Mis meil siin muud uut on olnud. Eh, kasutasin oma kalli abikaasa abi jälle olenditest vabanemisel. Tema tänahommikused sajatused minu suunas ei olnud enam nii leebed, kui eelmisel korral. Sundisin teda üht pudulojust tapma. Eile surusin sama ülesande Patrickule. Öösel lasin ise kurjade sajatuste saatel kaks kakandit duššiveega allavoolu.

Ma olen nüüd siis endale selle olukorra selliseks mõelnud, et juu läks algul nende arvates kaduma toidujahil isa, siis vanem vend, siis ema. Täna öösel hulkusid siis järelikult meie vannitoa vaibal vapper perepoeg koos vanaisaga ja hommikul lõpetas meie wc-potis mu abikaasa ahastava “kurat, ma ei taha neid putukaid ju tappa,” sajatuse saates putukapere vanaisa.

Kui ma pärast seda mõni minut hiljem rõõmsalt vannitoast väljusin, küsis David, kas ma lõin nüüd kümme ülejäänud kakandit maha, tunnistasin ausalt, et ei taha nendega enam koos elada, sest tegelikult ma kardan putukaid.

Ausalt, nad ei meeldi mulle enam. Algul oli jah naljakas kui see üks oli pisike. Aga tänaseks oleme me neist kuus maha löönud ja vähemalt kahte, teistes vannitubades, veel näinud.Ma ei taha, et nad lõpuks vannitoast teistesse tubadesse ja meie asjadesse tulevad. Seega…..

Järgmise sammuna, kui mõni neist mulle veel ette jääb, kavatsen kutsuda kohale tugevad putukatõrjemehed, kes kõik need pisikesed olendid vikerkaare taha õhupallidega mängima ja suhkruvatti sööma saadavad.