Sissejuhatuseks võib öelda, et Davidil on järgmine lõikus tasuta ja mina lahkusin salongist pisarad silmis. Ma hakkasin tegelikult juba juuksuritoolis nutma.

Aga, alustame algusest. Ma tegin siin Portugalis hullu taustauuringu ja otsisin välja ühe hea juuksuri, kelle juurde meil õnnestus Patrickule aeg saada. Õnnelik tema.

Clinti kohta öeldi, et ta on tõeline imemees. Cascaisi piirkonna välismaalastest naised kõik kiitsid teda kooris ja ülistasid varvastest juukseotsteni. Jutuka ja musitada armastava mehe kodulehe sõnul on tal klientideks ka hunnikus erinevaid kohalikke ja välismaiseid staare. (Muide, see musitamine on neil siin väga veres ja nad musitaks põsele vist koguaeg ja kõiki.)

No ja oma karjääri alustas ta Londonis ning lisaks on ta veel töötanud ka Berliinis ja Pariisis jne.

Mina, kes ma ei luba juba ammu kedagi peale oma imelise Karli (minu Tallinna juuksur) oma blondide (roosa varjundiga) juuste kallale, olen väga tundlik igasugu erinevate juuksefopaade suhtes. Täna hommikul kell 6 silmad lahti lüües ootas mind ees kerge šokieelne seisund. Clint, kelle juurde pidime Davidiga kell 8.30 mõlemad minema, oli kell neli läbi saatnud mulle pika kirja, et ta ei saa kahjuks meid täna vastu võtta. Oh, kuradikuradikuradikuradiraisk! Ja pühadevahe! Raisk!

Aga ta pakkus välja, et kell 10 võtab meid salongis vastu üks tema partnerjuuksur, kes tegeleb meiega.

Muide, see oli kolmas ebaõnnestunud katse minna Clinti juurde. Tema, mitte meie, tõttu. Kolm on kohtuseadus ja rohkem ma isegi ei ürita sinna minna. Ausalt, ega ka ei taha.

Kui ma roosa toonimise osas uurisin, pakkusid nad mulle tuhm-tumelillat püsivärvi. Ei, aitäh! Juuri ei julgenud see juuksur ise mul blondeerida. Kui ma mainisin talle oma Karli juhtnööre, pööritas naine silmi, et tema küll 6% vesinikuga ei tee mulle midagi, sest kardab. Hämmeldununa pidin tõdema, et balsami juustesse panekut peab eraldi küsima. Eraldi tuli paluda ka harjaga föönitamist… sest muidu juhtub nii nagu minul, et hirmpikkade küüntega tädi lihtsalt paitab ja kratsib sinu peanahka ja juukseid oma sõrmede ja küüntega. Teate, ma föönitan ise ka paremini oma juukseid, kui see juuksur seal oma küüntega.

Olenemata sellest, et olin Clintile kirjutanud ja palunud endal juuksed ka kenasti lihtsamasse soengusse sättida, et end pärastlõunasel saatkonna korraldatud Bellingshauseni meeskonnaliikmetega kohtumisel hästi ja ilusana tunda.

Salongis olnud naised muidugi ei teadnud seda. Kui ma pisarsilmi seletasin, et ma olin teavitanud enda soovidest Clinti, tuli välja, et nemad ei teadnud midagi. Clint oli lihtsalt helistanud, et tuleb naine tukaga ja abikaasaga.

Lisaks, tukka lõigati ka nii, et see näeb sirge asemel välja nagu munakivitee.

Nad muidugi pakkusid, et võivad mulle teha soengu ja kõik nii nagu soovin, aga selleks hetkeks olin ma juba nii endast väljas, et kinnitasin pisarad voolamas, et tahan lihtsalt sealt minema ja koju minna. Ma saan aru, et see paha juhus ei olnud nende süü, oeh, aga kogu see kogemus oli halb.

Davidi kääridega lõikus, ei mingit masinaga kukla udimist. Minu tukk ja juuksepesu koos balsamiga läksid maksma 28 eurot sentidega. Tulime pärast arve tasumist juuksurist ära, niiet ma pisarsilmi kinnitasin neile, et mul ei ole enam soengusoovi ja tahan lihtsalt koju.

Ma tahan lihtsalt praegu Karli juurde, kes tuka ja värvi korda teeb. Aga reaalsuses pean hakkama järgmist juuksurit otsima, kes on päriselt ka võimeline kohale tulema.

pildil on Clinti koer, keda eelmisel korral püüdsin jäädvustada, sest ta meenutas mulle meie kunagist koera Sally Spectrat.