Käisime koos kahe teise Eesti perega Badoca safaripargis.

Terve päev puhtakujulist õues lõbutsemist vürtsitatud erinevate naljadega.

“Mul ei ole aega teiega inglise keeles rääkida,” ütles giid, kes meid traktorivagunites mööda safarit vedas, meile tegelikult. Ta peatus, nagu kord ja kohus, iga loomaseltskonna juures ning jutustas neist pikalt. Mida ta rääkis? Ausalt, pole aimugi, sest ma sain aru enamvähem kogu kolmveedandtunnise ekskursiooni jooksul ainult kolmest sõnast.

Me nägime hunnikut erinevaid kitsesid. Siis olid jaanalinnud, kelle poegade kohta arvas Anne, et need on nagu kanad. Ausaltöeldes andsid nad tõesti kana mõõdu välja.

Kamp kaelkirjakuid sõi korgitammede lehti ning üks nooremapoolne kaelkirjak pistis pea ka vip-tuuri teinud maasturisse ja toimetas seal paarikesega. Mida nad täpsemalt tegid, ei näinud, aga nende autojuht pildistas kogu sündmust nii, kuis jaksas.

Üldse oli kogu pargis väga lõbus. Mina sain veel teada, mis tunne on paabulinnult ampsata saada. Tahtsin temaga vahvat pilti teha, aga ta reageeris oodatust kiiremini ja ampsas toidupalakese ära. Pärast käis veel mõnda aega nõudlikult mul sabas ja noolis juurde. Edevale linnule kohaselt üritas ta pidevalt mobiiltelefoni kaamera ette jääda.

Aga läheme enne leemurite toitmist korraks tagasi safariekskursiooni juurde.

Kaelkirjakute juures arvas üks meie vahva selskonna liikmetest, et kui tema oleks lõvi, siis ta küll neid kaelkirjakuid ei märkaks. (No kas sa näeksid neid kohe esimese raksuga?)Seepeale pahvatas osa seltskonnast naerma ja arvas, et lõvina oleks ta sel juhul juba ammu nälga surnud.

Sebrade juurest kaugemale sõites kukkus aga meie ees vagunis olnud poisi õlgedest müts peast ning jäi keset teed lebama. See sama pildil number kaks figureerinud müts.

Järgmises peatuspaigas üritasin ma korduvalt kiidile lehvitada ja kuidagi ta tähelepanu köita, et saaks mütsi kadumisest teavitada. Meie seltskonna naerupahvakute saatel see aga ei õnnetsunud ning lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui karjuda üle pargi: “Hello! This boy droped his hat. Maybe you can go and get it?”.

Ma muidugi segasin ta ekskursioonijutule vahele, niiet pärast mütsi toomist oli tal järg kadunud mistõttu sõitsime lihtsalt edasi järgmiste kitsede juurde.

Mingite hirvede juures peatudes sai Helin jutust niipalju aru, et isendid kasvavad kuni 20kiloseks. Helini ema Anne rõõmustas muidugi, et nende koer Panda on ka raskem, kui meie lähedal kuivanud rohtu muginud kabjalised.

Läheme nüüd kõik koos leemureid toitma. Enne leemurite elupaika sisenemist loeti meile peale ranged sõnad ja külvati üle erinevate reeglitega.

Me ei tohtinud teha äkilisi liigutusi, neile silma vaadata, ise pilte teha, ringi liikuda, karjuda, väiksemad asjad tuli ära panna, maha jätta jne

Miks kõik need reeglid? Sest leemurid ei ole lemmikloomad, keda paitada ja kallistada, vaid ikkagi metsloomad, kelle käitumine võib olla ettearvamatu. Vajadusel kaitseb aga metsloom end arvatava tekkinud ohu eest, mistõttu oleks meist igaüks võinud sealt lahkuda kriimustuste ja verise ninaotsaga.

Ühesõnaga alale sisenedes oli Maru hirmust kange ja arvas esiti, et ta sooviks nende õudsate loomade juurest minema pääseda.

Lõpuks sai aga ta hirmust üle (pärast seda, kui üks neist imepehmetest ja hästilõhnavatest tegelastest talle jalgevahele kakas) ja oli nõus neid isegi õunatükikestega toitma.

Saime leemuritalitajatelt ka erinevaid asjasse puutuvaid küsimusi küsida. Näiteks selgus, et ka nende hoiupaigas/säilitusalal, sest leemurid on ohustatud liik, on üks leemuritest, kellel nimeks Julian (see on tuttav neile, kes on näinud “Madagaskari” multikat). Aga neil ei ole mitte kuningas, vaid karja valitseb hoopis kuninganna. Nii pidavat see leemurite puhul olemagi, et karja juht on emane liim, mitte isane. Seega on multikas üks pisike, või noh, tegelikult päris suur, möödalaskmine.

Nende safaripargis elab pisut alla 30 leemuri. Ja juhul, kui tahad neist ühte endale koju viia, mis on loomulikult seadusevastane, pead nad kõik kaasa võtma ja märkamatult pargist välja toimetama.

Elsat me leemurite juurde kaasa võtta ei tohtinud, sest võitlusesse astudes oleks ta ilmselt oma kasvu ja jõuga ühele nunnupallile alla jäänud. Ja no katsu sa aastasele põngerjale selgeks teha, et ta peab vaikselt istuma. Ega ikka ei tee küll.

Mis puutub aga pealkirjas mainitud lõvisse, siis teda me ei näinudki. Helin arvas, et ehk on ta vahepeal (Helin käis seal aasta tagasi) ära surnud, sest oli juba siis üsna vana olnud. No pole hullu, lõvi asemel nägime me aarasid, kes elasid koos merisigadega. Sinna saime ka Elsa kaasa võtta, niiet midagi ikka.

Veel saime kunstjões järestikest plekkkastrulis alla sõita. Või noh, märjaks saada.

Märjaks saime, või noh, vähemalt auto sai, ka koduteel, sest jäime lühikese aga väga tiheda paduka kätte.

Topelt-täisvikerkaarega paduka kätte. Vabandust, et pildid natuke ligadi-logadi ja kehvakesed on (eriti see viimane). Mõtlesin küll korraliku kaamera kaasavõtmisele, aga see ei mahtunud meie rendiautosse ära. Rentisime Badocale-minekuks Mini, sest meie enda suur Discovery vajab natuke putitamist enne järgmiste kiir- või mägiteede ületamist.