Kujuta ette situatsiooni, kus kraamite abikaasaga kööki, panete nõud masinasse, toidu külmikusse, lapsed on kõik oma tubades, kes pikutab niisama, kes suhtleb oma eesti sõpradega, kes juba magab ja laupäeva õhtule kohasena isutab sul pokaali veini järele.

Abikaasa võtab külmikust rose vahuveini muheledes sinna juurde:”Sellel on oht olla magus, nagu sinagi!”.

“Ei tea, mis ta nüüd tahab?” mühatad sa eneselegi üllatusena, muidugi naljaga pooleks, kõvahäälselt.

Järgneb mõlemapoolne naerupahvak. See oli vist nüüd romantika? Romantikaga on meil viimasel ajal natuke kehvasti. Aga see on vist nii kõigis peredes, kus on väike laps.

Tegelikult on nii, et ma armastan oma abikaasat ülemõistuse palju ja selle romantikanupu peame siin Portugalis lihtsalt jälle üles leidma.

Üks, mida me mõlemad Davidiga armastame on hea toit. Ja seda õnneks meie elus leidub. Teeme me seda siis ise või käime väljas nautimas. Head toiutu armastavad ka meie lapsed.

Tänu heale toidule….

Oeh, jälle tormas meie suurelt ringilt mööda vilkuvate tulede ja huilgavate sireenidega operatiivsõiduk. Eelmisel nädalal käidi ainuüksi meie kvartalis väljakutsel kolmel korral. Esimene kord põles meie vastastänavas ilmselt kellegi korter, sest toss, mis masinate tulekule eelnes, tähendas vaid seda üht.

Päev, või kaks, hiljem sõitsid tuletõrje ja kiirabi meie sisehoovi. Mis täpselt toimus, ma ei tea, sest aknaid meil sisehoovi poole ei ole.

Kolmas kord oli reede. Umbes kell pool neli, kui hakkasime Elsaga end Oeirase kooli lapsevanemate veini ja juurstu üritusele sättima kuulsin taas sireene. Läksime elutoa rõdule vaatama,mis juhtunud oli.

Millisekund hiljem jättis mu süda ilmselt ühe tukse vahele, sest pilt, mis aknast avanes, ehmatas väga. Käte värisedes oli mu pilk kinnistunud akna all asuva sõidutee ülekäigurajale, millest umbes meetrijagu kaugemal lebas noormees. Ülekäiguraja keskel oli peatunud auto. Ei pidanud palju mõtlema, et aru saada, mis juhtunud oli. Noormees asetati parameedikute poolt ettevaatlikult kanderaamile ja tõsteti kiirabisse. Masin seisis sündmuskohal veel tubli kümme minutit enne kui oletatavasti haigla poole teele asus.

Selleks ajaks, kui ma Elsaga lõpuks alla taksot tellima julgesin minna, olid ka tuletõrje ning politsei lahkunud. Vaid noormehele otsa sõitnud naine oli veel teda rahustada püüdva sõbrannaga sündmuskohal. Lõpuks sõitsid nemadki minema. Kumbki oma autoga. Õnnetuse põhjustanud nääpsuke naine sõitis suure ringtee poole, ilmselt päevaseid toimetusi jätkama.

“See, kes mõtleb, et ta on suurem, kui elu, peab minema surnuaeda. Seal ta näeb, mis elu tegelikult on. Vaid üks peotäis mulda.” Read, mille David lausus pidavat pärinema ühest hispaaniakeelsest flamenkolaulust. Sõitsime siis mööda mägiseid teid koju tema töökaaslaste juurest. Me ei käindu seal niisama nende kaunist kodu kaemas ja basseini imetlemas. Mõlemad täiskasvanud selles neljaliikmelises peres on Davidi töökaaslased EMSAst. Briti päritolu mees soovitas mul näiteks raamatu kirjutamisega tegeleda, kui ma veel ei tea, mida siin teha tahaksin. See mõte, tõele au andes, on mu peast läbi jooksnud küll. On isegi paar mõtet, millest kirjutada. Iseasi, kes mu raamatut loeksid. Aga ma ei saa salata, et idee proovida kirjanikuametit ei ole mu peast läbi jooksnud. Oleks ju vahva leida inspiratsiooni sellest, kui istud oma rõdul ja vahid ookeani.

Igatahes ostsime me neilt pea olematu hinna eest kohvilaua. Madala, minimalistliku, Jaapani stiilis kohvilaua.

Elsa juba fännab lauda, sest sinna saab oma jalgu toetada, kui diivanil lösutada. Ah, olgem ausad, ma ise ka fännan seda.

Igatahes on nüüd koht, kuhu sõpradega koos diivanil istudes veinipokaale toetada või snäkke panna. Muidugi ainult sel juhul, kui Elsa neid sealt enne kätte ei saa.

Ja Elsaga seoses. Eile oli esimene päev, kui käisime Portugalis Davidiga kahekesi kuskil nii, et Elsa oli kodus mõne teise täiskasvanu hoida. Nimelt kaaperdasime me perekond Tammede vanaema Anne pooleks päevaks endale. Me oleme Davidiga Annele nii tänulikud, et ta tuli ja viitsis Elsat hoida. Ja nagu näha, siis said nad omavahel suurepäraselt läbi. Järgmine mängupäev on neil juba teisipäeval, kui mina lähen algkooli lapsevanemate esindajatega koos OISi (meie kool) lapsevanemate klubi prersidendi juurde lõunale, kuhu paluti lapsi mitte kaasa võtta. Läheb suuremaks Araabia köögiga tutvumiseks. Eks ma siis hiljem annan teile teada, milliseid tundeid Araabia köök minus tekitab.

Homme kirjutan teile oma suurest leivateost, mis võttis kokku aega kolm päeva.