Umbes nii kaua võttis mul aega, et teisipäeva hommikul end voodis lebades koguda ning võtta unesegasena vastu otsus haarata poiste kooli lapsevanemate klubis aktiivne roll.

Kes ma siis nüüd siin Portugalis olen? Oeirase Rahvusvahelise Kooli Year 3 (meie mõistes siis kolmas klass) lapsevanemate esindaja suhtluses kooliga. Jube segane seletus, aga ühesõnaga justkui nagu hoolekogu liige, kes koos teiste liikmetega möllab, majandab ja korraldab.

Midagi täpselt mulle sobivat, et ma Elsaga päevad läbi kahekesi kodus olles päris soodaks ei muutuks, või Davidit vahetpidamata tööl mingite oma pisiasjadega ei segaks.

Selle teisipäevase päeva jooksul tuli mul selgeks saada kogu WhatsAppiga seotud värk. Tunnistan ausalt, et seni oli see minust mööda läinud üsna suure kaarega. Nüüd olen seal juba Y3 grupi loonud ning mitmesse teise kooliga seotud grupivestlusesse lisatud, kus käib koguaeg mingi aktiivne suhtlus ja säbelemine.

Kõige naljakam on minu jaoks see, et osad emad (ma ikka loodan, et ainult emad, sest mõned nimed on minu jaoks sootud) saadavad seal tänutäheks üksteisele õhumusi emoticone.

Ok, ma isegi ei tunne sind, aga sa saatsid mulle just õhumusi, lihtne “aitäh” oleks ka sobinud. Aga, hää küll, eks nad ongi ehk pisut vabamad oma suhtlusel ja kes teab, äkki aasta pärast olen ma samasugune virtuaalne võõraste õhumusitaja. Ps. Palun ärge lubage sel juhtuda!

Esialgu tundub see mingi grupi liidri roll mulle sobivat, sest ma kontrollin vähemalt ühte väikest osa Maru ja Patricku koolis ning oman ülevaadet sellest, mis seal toimub. Lisaks saan vajadusel kõvemahäälselt sõna sekka öelda. Pealegi, kuna Patrick ja Maru on seal koolis ainsad eestlased, siis on see minu jaoks oluline, et ma olen kuskil tipule lähemal, et vajadusel lihtsamalt läbi suruda kasvõi seda, et igaüks saaks oma kodumaa kultuuri ja pärandit tutvustada, mitte et Põhjamaad on koos ja siis räägivad Põhjamaadest (loe: Norrast, Soomest ja Rootsist). Ma tahan, et vähemalt osa huvilistest saaks teada, mis imeline paik on Eesti, kui võimsad on meie laulupeod, maitsev leib ja kui uhked me iseseisvuse saavutamise üle oleme.

Ahjaa, et seda värki mõne pildiga ilmestada, siis me käisime nädalavahetusel rannas. Meil siin on soe (loe:palav) Eile oli perekond Tammede rõdul keskpäeval päikese käes olnud 45 kraadi.

Laupäeval piilusime Setubali randadesse. Pühapäeval Sintrast põhjapoole.

Nii nagu Maru, nii on ka Elsa täiesti hull veeloom. Lainetest plikat eemale saada õnnestus ainult kisa ja kära saatel.

Ma pean ütlema veelkord, loodus Portugalis on imeline. Ma lihtsalt armastan siin seda, kui sõidame nädalavahetusel ringi ja naudime vaateid.