Selle lausejupiga algas meie pööripäevaaegne nädalavahtus. Mitte me ise ei öelnud seda, vaid Mustvee poe ees autot parkinud neljasest naljameeste seltskonnast üks tegelane.

Ausalt, see oli naljakas. Lisaks tegid nad nalja ka oma alla lastud katusega auto üle. Noh, et uksed tuleks ikka lukku panna, muidu äkki keegi murrab autosse sisse.

Autodega seoses, meil endil on ka ees igasugused seiklused seoses autodega. Uue valimine, vana Portugali viimine. Tegevust jagub igatahes. Lisaks sellele tuleb mul nüüd kohe välja mõelda ka see, kui palnu ja mida me ikkagi kaasa viime. Mis asjad ma sel korral veel lennukiga minnes kaasa pakin ja kohvritega sinna vean. Köögikombaini ja blenderit ei hakka vist kohvris vedama. Need viime autoga. Sama küsimus on Patricku kitarridega. Kas viia lennukiga või autoga.

Aga, kogu kolimismajandus kõrvale jätta, siis Elsa hakkas lõpuks täiesti iseseisvalt kõndima.

Ja olgu öeldud, et see pitsakarp seal pole mingi tavaline pitsakarp vaid hoopis Elsa rüütlirüü. Tädi-Karen ise tegi. Ja nii ta siis kõnnib ise nüüd koguaeg. Õues, toas, vabal hetkel, mänguhoos jne.

Lisaks sellele õppis ta Peipsi ääres ära ka terrassi trepist üles ja alla liikumise.

Egas muud polegi, kui et käib üks suur viimase kolimise-eelne planeerimine, mõtlemine ja pidev unine-olemine.