Istun siin Marsi rõdul ja vahin naabreid. Poisid on koolis aktusel, mina Elsaga rõdul. Saatsin nad hommikul kingituste ja lilledega teele ja kuidagi kurb hakkas. Üks ajastu on läbi saamas.

Sügisel ei lähe poisid enam siin kooli. Neist saavad Portugalis Oeiras International Schooli õpilased. Üks neist läheb kolmandasse ja teine üheksandasse klassi, kuigi siin lõpetasid nad esimese ja seitsmenda.Ma lükkasin nad sel puhul hommikul sujuvalt rõdule ja tegin paar klõpsu ka mälestuseks. Näe, Patrick isegi naeratas korraks, samal ajal, kui Maru silmi pimestava päikesega võitles.

Kõlab veidrana, et Patrick ei lähe kunagi kaheksandasse ja Maru teise klassi. Aga nii lihtsalt on. Seal lähevad lapsed kooli viiesena ja sellest ka vahe. Aga küll nad hakkama saavad.

Kuigi, tegelikult läbib ja Maru Eesti koolisüsteemis teise klassi koduõppena. Vaatame, kuidas see asi meil välja kukub.

Milline seiklus neid, no ja tegelikult ka meid, sügisel ees ootab.

Seikluse üks osa on ka kooli saamine ja koolist koju saamine. Alustame, vähemalt esimesel trimestril, koolibussiga. Kahe lapse koolibussi hind (edasi-tagasi kõik koolipäevad) on kokku 1500 eurot. Öök! Tekib kohe küsimus, et millega neid lapsi kooli veetakse? Kas limusiini või Tesla või mõne kalli sport-, mugavusautoga? Ei, olge nüüd, tavalise bussiga ikka.

Meil oli ju võimalus poisid panna ka kodust umbes 100 meetri kaugusel asuvasse teise rahvusvahelisse erakooli, aga nad ei soovinud ise sinna minna. Valisid Oeirase sealse olustiku, õhustiku, muusikaruumi, ja üldise ruumi tõttu. Patrickul sai muidugi kaalukeeleks ka saksa keel, mida tal seal lisaks inglise ja portugali keelele õppida on võimalik.

Portugalis on üks asi, ma rõhutan siinkohal, et asi, mitte inimesed või koht või miski muu, millest ma puudust hakkan tundma, meie rõdu. Ma olen totaalne rõduinimene ja see Marsi rõdu on superluks koht, kus õhtuti istuda ja naabreid vahtida. Ärge saage valesti aru, mu meelistegevus ei ole naabrite vahtimine, see lihtsalt on selline valjakas vahetegevus, mida niisama õue vaatamise, rõdul pere või sõpradega olemise vahele teha.

Eks seda kõike, mida me igatsema jõuame hakata, on hunnikus, lihtsalt me ei tea ega oska seda kõike endale veel teadvustada, sest olgem ausad, esimene aasta tõotab tulla meeleolukas ja parajalt segane.