“Portugali süsteem” ütleme me iga kord (väikese irooniaga), kui väike ahastus tahab kuskilt nurgast kohale hiilida ja nende muidu üdini sõbralike ja armsate inimestega riigi mõne ameti vms kummaline tegevus tekitab tunde, et millise kehaosaga nad nüüd siis täpselt mõtlevad.

Portugallaste puhul, nagu meile näib, kehtib mitu kummalist reeglit. Näiteks meeldib neile järjekorras olla. Ja see, et järjekorras võib minna kaua aega, ei häiri neid endit vähemalt pealtnäha karvavõrdki. See komme pole osalt kadunud kuskile ka koroonapiirangute ajal. Ametiasutused olid küll kõik kinni ja teenindasid inimesi interneti vahenudsel, aga järjekorras, pikivahet hoides, saab seni seista poes või näiteks centro de saudesse (tervisekeskusesse), erakliinikusse minna või mõnda muusse meditsiiniasutusse minnes. Põhjamaalase jaoks, kes on harjunud, et asjad käivad kiiresti ja enamasti ilma pikema järjekorrata, on see kogemustublisti rahulikku iseloomu kasvatav.

Aga siin on see täiesti normaalne. Muidugi lähen ma hea meelega hommikul kella kaheksaks sinna järtsima… not. Kusjuures siinkohal tuleb arvestada tõsiasjaga, et kohale tuleb minna varemaks ajaks, kui kaheksaks, kui ikka mõnd meditsiiniharidusega tegelast oma kohalikus centro de saudes (tervisekeskus) samal päeval näha tahad. Selleks, et end üldse kohalikku (riiklikku) med.süsteemi sisse möllida, tuleb veel omakorda varuda kaevutäis kannatust ja kindlasti ka kohalik kuraasi täis naabrinaine kaasa võtta, sest tema on just see õige inimene, kes võitleb sinusuguse välismaalase eest ja teeb registratuuritädidele selgeks, et sul on olemas kõik vajalikud tõendid ja dokumendid.

Kui alguses tuleb kogu seda kadalippu läbides nutt ja ahastus väga kergelt peale, siis aja möödudes toimub karastumine ja ühel hetkel oled ka ise nagu üks tavaline lõunamaalane, kes jätab kaebekirja kirjutamata ja räuskab ainult natukene erakliiniku personaliga, sest on kokku lepitud aja asemel umbes poolteist tundi kauem pidanud spetsialisti juurde saamist ootama. Kusjuures hiljem ajab kergelt naerma, et raha küsisid nad ju sinult kohe registratuuris ette ära, aga teenuse pakkumisega on nii, et kehtib loll lause “kes kannatab, see kaua elab”. Või siis antud juhul pääseb teenuseosutaja jutule, kellel on hilinemise põhjuseks tuua vabandus, mis saab juhtuda vaid siin.

Eelmisel hiliskevadel ostsin endale ühe kollase päeviku, kuhu ma olen vaikselt siinseid seikluseid kirja pannud ja luban, et ühel ilusal päeval kirjutan need raamatuks. Iseasi on muidugi, kas keegi minu parajalt emotsionaalset ja pisut tögavat üllitist ka avaldada tahab, aga vähemalt oleks siis sõpradel ja sugulastel, mida lugeda.

Tõde on aga see, et Portugal, koos kõigi oma veidruste ja lugematute väljakute ning ausammastega, meeldib mulle meeletult. Veel kolm aastat tagasi ei oleks ma osanud arvata, et võin ühte riiki niivõrd palavalt armastama hakata. Eriti kui arvestada veel tõsiasja, et keeleõppimine on mul viimasel ajal tulnud üsna vaevaliselt ja kogu see koroonamöll on meid üsna tubasteks sundinud. Aga lootust on, et varsti saab jälle seda imelist ookeaniäärset väikeriiki edasi avastada.

Tegelikult on juba praegu asjad hulga paremad, kui vähemalt Eestis. Uute nakatumiste laekõrgune arv suudeti, loodetavasti pikemaks ajaks, tänu karmidele piirangutele maha suruda ja viimased nädalad oleme näinud numbreid, mis on oluliselt väiksemad Eestis igapäevaselt kajastatavate numbritega.

Vaikselt on hakatud leevendama piiranguid. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks mai algusest riik olema jälle põhimõtteliselt piirangutevaba ja elu suvele kohaselt tore. Aga eks see kõik selgub lähiajal, sest valitsus on lubanud, et kohe kui numbrid hakkavad taas tõusma, on pidu jälle mõneks ajaks läbi.

Veel suurem lootus on, et varsti saab ka Maru tagasi surfima ja tennist mängima ning Patrick võtta ette pikemaid fotojalutuskäike ja teha tuuri Maru siinse parima sõbra ema seenejoogitehasesse. Mhmh, Patrickust on saanud suuremat sorti Kombucha-fanatt ja teda oodatakse kõigi piirangute kadudes ühte pisikesse väiketootmisesse külla.

Muide, pean uhkusega mainima, et David ja Maru said hiljuti hakkama ühe tõeliselt laheda kooliprojektiga. Nimelt tuli Marul kaks nädalavahetust järjest ehitada kaks erinevat Rube Goldbergi masinat. Meie kodus nimetasime seda hellitavalt Ruudi-Maru-masinaks. Kes pikka videot näha tahab, siis küsige julgelt.

Sellele pisikesele videojupile eelnes nende kahe lahutamatu kamraadi mitmetunnine mõtlemistöö, raskuste paikapanek ning lõpuks Patricku ja minu väike nõuanne, kuidas “asi” lõpetada. Mille Maru miksrisse pani selgub täispikas videos.

Elsal on seevastu aga peal täielik ükssarvikute ja printsesside maania. Kõik kleidid peavad olema printsesside väärilised ja toa on vallutamas lisaks tema jänes-Atudele nüüd ka ükssarvikud. Seda meeletut maaniat väljendab ta muidugi kolmes keeles korraga. Lasteaias vuristab ta portugali keeles ja kodus suhtleb meiega vaheldumisi nii eesti kui ka inglise keeles. Näis, mis temast tulevikus saab, aga praegu pole igatahes tema jaoks probleemi küsida “Mommy, I tahan maçã”.