Tõsi ta on, et ma ehk ei viitsi esmajoones poodi vetsupaberit ja makarone ostma minna. Kuigi järjest enam tundub, et see on tegelikult vajalik. Miks? Sest kui meie ükskord ärkame, siis võib olla juhtunud see, et teised on kõik asjad juba poest ära ostnud. Ega ma ei tea, võibolla on juba praegu letid tühjad, sest viimati käisin ma poes vist pühapäeval.

Aga millest siis tuli vanema lapse selline karm süüdistus oma vanema pihta. Khmm, ma nimelt arvasin kolm päeva tagasi, et kamoon, ei hakka siin Portugalis praegu küll keegi veel koole kinni panema. Meil ju 10 miljoni elaniku peale vaid mõnikümmend haiget ja pole hullu midagi.

Eile muutsin oma otsust ja mõtlesin, et koolide sulgemine oleks igati hea mõte. Aga ega ma ei läinud seda siis kellelegi kõva häälega kuulutama.

Täna tuligi teada, et kool läheb kinni ja tegelikult oli juba hommikul võimalus oma laps koju tagasi tuua. Aga ma jätsin selle kasutamata ja otsustasin veel ühe päeva veeta tööd tehes nii, et oleme vaid Elsaga.

Eile õhtul oli meil veel reaalselt laual ka plaan, et võiks ikka nädalavahetuseks Hispaaniasse minna. Hommikul jõudsime Davidiga tõdemuseni, et see vist tegelikult ei ole parim plaan, sest mis saab siis, kui piirid pannaksegi kinni ja me ei pääse enam koju. Pealegi on olukord Hispaanias hetkel tuhat korda hullem, kui meil.

Noh, koju tulles teatas vanim laps ka Hispaania osas, et ta ei soovi meiega liituda. Ma siis teavitasin vastu, et pole vaja, sest me ei lähe niikuinii. Vaatab, ehk teeme lihtsalt siin kodu lähedal mõne toreda perekondliku väljasõidu. Kui seda ikka lubatakse.

Kord on siin igatahes karm. Kes karantiinis ja reeglitest üle astub, seda võib suure tõenäosusega oodata väike puhkus vanglas. Üleriigilist karantiini veel välja kuulutatud ei ole, aga midagi mingite piiride sulgemisest räägitakse küll.

Ja noh, kui juba president vabatahtlikult karantiini end paneb, siis tuleb ka kodanikel end kenasti ülal pidada ja mitte oma koroonavaba nina pista kohtadesse, kuhu see ei kuulu.

Nii, praegu just sõitis meie majast mööda tänane neljas kiirabi. Neid sõidab siin üldse huilgavate sireenidega natuke liiga palju ringi.  Ega ma ju ei tea, kas nad lähevad üle tee asuvasse kohvikusse saiakesi ostma või kedagi abistama.

Tegelikult ei suhtu ma viirusesse kuidagi kergekäeliselt. Lihtsalt üritan selle paanika keskel kainet mõistust ja ehk pisut huumorimeelt säilitada. Sest, kui ise seda ei tee, siis ei tee keegi teine ka seda sinu eest.

Vähemalt eile oli näha, kuidas Patricku klassikaaslaste vanemad, kelle kohta muidu võiks arvata, et tegemist on igati normaalsete ja tasakaalukate inimestega, läksid kohati hulluks. Kes ei saanud enam naljast aru, kelle jaoks oli paanitsemine igasuguse piiri ületanud ja otsustas natuke karmimalt oma arvamust ses osas avaldad. Esipaanitseja on siinkohal üks (eestlastele) põhjanaabrist klassivanem, kes ikka püsti pööraseks läks oma karantiinijuttude ja soovitustega, mida ja kuidas teha tuleks.

See naine oleks ilmselt esimeste hulgas, kes nõustuks selle eelmise nädala lõpus Taanist Madeirale putku pannud koroonakarantiinis olnud paari avalikult hukkama.

Just sellist paanitsemist ma tahaksingi vältida, kus muidu rahumeelne põhjamaalane läheb peast soojaks ja nõuab laste lisakontrolle ja karmide meetmete kasutusele võtmist ja otsib meeleheitlikult kaaspaanitsejaid.

Ma tõepoolest usun, et olukord on hull ja kindlasti tasub siinkohal jälgida oma tervist ning enda ja oma lähedaste eest hoolt kanda. Aga segi ei tasu minna. Tuletan meelde, et grippi on sel hooajal surnud oluliselt rohkem inimesi.

Mis meil siin muud põnevat? Ülemine naaber uputab oma põrandapesuveega (või mina ei tea, mis koerakarvu täis vesi see tal täpselt on) meie rõdu. Väike videoülevaade sellest.

Oi, ma olin esmaspäeval vihane. Pühapäeval olin just rõdu puhtaks pesnud ja Elsale sinna nurga sättinud ja suurematele kodanikele mõnusa ookeanile vaatamise minilounge’i tekitanud. Ja siis esmaspäeval valati see kõik räpase veega üle. Aitäh, tõesti. No ja egas küll küllale liiga tee. Täna sadas sealt samalt ülevalt jälle kaks korda vett meie rõdule. Ma ei tea, millega nad seal tegelevad, aga minu on nad vihale ajanud.

Lisaks on naabrid varsti juba viimased kuu aega midagi remontinud. See tähendab, et neile meeldib puurida. Vahepeal jäi puurimine katki. Siis oli hea ja rahulik. Aga nüüd on see müra tagasi ja loomulikult hakkab töö alati pihta siis, kui Elsa on just lõunaunne jäänud. Võite vabalt ette kujutada, kui rõõmsaks muutun mina, kui magamistoast kostub Elsa hirmunud nuttu (ta nimelt kardab kõva mürinat) ja ülevalt puuripõrinat.

Aga muidu on meil siin mõnus. Päike paistab. Viimased mitu päeva on tublid 25-28 kraadi sooja olnud ja muidu on ka mõnus.

Enne, kui ma unustan, siis eelmisel nàdalal oli Marul siin esimene tenniseturniir. Alguses ei saanud ta end kuidagi vedama. Ise ta väitis, et asi on reketis ja tal on ilmtingimata kohe vaja uut. Noh, läksime ja ostsime siis klubi poest talle uue reketi ja tundub, et see töötas, sest lõpuks jõudis ta poolfinaali välja. Täna saatis klubi teate, et trennid veel toimuvad, aga igasugused võistlused ja kogunemised, kus on kohal üle 50 inimese, on tühistatud.