Kaalikad, “kaka” ja kõiksugu muud värki

Eelmisel pühapäeval käisime Davidi ja Elsaga Coimbras. Saime seal kokku Davidi sõbra, tema naise ja nende lapsega. Vahva päev koos eestlastega sai alguse Coimbra ülikoolilinnakus ja muuseumide vahetus läheduses. Meil oli nimelt lootus külastada Portugali vanimat raamatukogu, botaanikaaeda ja veel hulga teisi muuseume.

Neist ühtegi me ei jõudnud, sest linnas toimus samal päeval rebaste ristimine. Muuseumid pandi vara kinni ja meil ei jäänud muud üle, kui mäest alla linna keskele jalutada, keskväljaku lähedal keha kinnitada ja rebaste ristimise pidustustesse sukelduda.

Alustame siis algusest. Saime aru, et sel vaiksel pühapäeval on linnas toimumas miski suurem pidustus, kui meid hakkas järjest enam ümbritsema kaalikatega üliõpilasi. Kaalikad käes ja ürbid üll sammusid ülikooli seeniorid (viimase kursuse õpilased) meist mööda. Uurisin neilt ühelt, mis värk nende kaalikatega on. Selgus, et päeva lõpuks hammustavad iga üliõpilase pereliikmed ja sõbrad sealt tüki ja lõpuks lendab allesjäänud osa jõkke. Kui see jääb pinnale hulpima, tuleb üliõpilasel arvestada veel vähemalt ühe õppeaastaga, kui aga jäänuk põhja vajub, saabub õuele õnn ja võib kergendatult kevadisele lõpetamisele keskenduma hakata.

Aga kuidas siis nende rebastega lood on? Palun, siin on mõned stiilinäited rebaserüüst, mida endale selga tuli ajada.

Mõne rebasega sai pisut ka juttu puhutud. See siin on näiteks Jamie, kes õpib ärindust. Tema sõnul on selline rebaste ristimise traditsioon igati vahva ja paneb korra aastas terve linna kihama.

Järgmisena jäid meile ette tulevased meditsiiniõed. Märkate ka neid kausikesi kõigi käes. Nendesse korjasid rebased raha, et maksta oma “ristivanemate” õhtusöök kinni.

Zahirale meil kahjuks enam münte anda ei olnud. Küll aga lobisesime temaga niisama. Saime teada, et temast saab tulevikus it-spetsialist. Kes on siis ristivanemad, kelle õhtusöök noortel kinni tuleb maksta? Ei keegi muu, kui vanema kursuse üliõpilased. Need samad mustades ürpides tegelased.

Näe, veel üks tulevane meditsiiniõde.

Pikemalt lobisesime Cedrico ja Pedro Vicentega, kes muide teadsid hästi Tallinnat ja fc Florat. Niiet väikese Eesti jalgpalli teatakse ka Euroopa teises otsas, maailma ühes parimas jalgpalliriigis.

Aasta tagasi sattusime Lissabinis ka rebaste ristimisele. Sel aastal siis Coimbras.

Ahjaa, nii nagu eelmisel aastal Lissabonis, nii nägime ka Coimbras mingit omavahelist röök-karjumist.

ja rongkäiku nägime ka. Õhtu lõppedes oleks paar bravuurikamat esmakursuse neidu meie auto rataste all äärepealt lõpetanud. Ukerdasime oma suure masinaga vanalinna kitsastel tänavatel, kui üks seltskond meile paremalt lähenes. Neljakesi kandsid tublid rebased üht üdini väsinud ja ilmselt ka pisut kesvamärjukesega liialdanud noormeest. Samal ajal kisklesid selskonna paar preilit omavahel. Ikka korralikult, kakkusid juustest, karjusid ja peksid jalgadega. Ülejäänud pundist üritas neid lahitada ja autode alla jäämisest päästa.

Aga lisaks sellele käisime me ka kohalikus minilinnas. Ma ei hakka seda jutuga risustama vaid annan teile linna edasi pildiliselt.

Ma lähen nüüd oma kallile vannitoas öökivale abikaasale appi. Elsa kakas püksi ja David läks teda pesema. Aga nad saavad alati hästi hakkama. Olenemata Davidi kehvast kakataluvusest ja Elsa igakordsest kergest rõõmupaanikast, kui issi teda peseb.

Muide, Elsa üks lemmiksõnu on “kaka”. Ta lausub seda iga kord, kui mingi jama on.

Leave a comment