Kõigepealt räägin hoopis vahva loo sellest, kuidas ma omast arust kodus broilerit ja ahjukartulit tegin. Poodi minnes tekkis tunne, et täna tahaks süüa midagi väga kodust. Näiteks neid eelmainitud asju. Ostsin siis kartulit ja omast arust ka viis broilerikoiba. Hinna järgi vähemalt tundus, et tegemist on broilerikoivaga. Pole ju loogiline, et kalkuni või pardikoivad saab kätte nii odavalt, et ühe tüki hind jääb alla euro.

Vaatasin veel kodus enne toidu ahju pistmist, et kuidagi veider on see liha. Pole nagu päris broiler, aga no mida ma ka tean, ikkagi välismaa värk.

Jajah, välismaa värk. Ise olen loll, et kasvõi kodus ei võinud pakendil olevat nime üle googeldada, sest tegemist oli kalkuniga.

Kalkun aga teadupärast tahab kauem küpseda ja pisut teistmoodi käsitlemist.

Nüüd nuputan millist head kastet kahest üles sulatatud kalkunikoivast täna teha, et see ka küps ja maitsev tuleks. Mingeid häid retseptisoovitusi?

Toidust veel rääkides. Mina elan nüüd mereanniparadiisis. Siin on saada kõike, mida hing ihkab.

Näiteks eile käisime sushit söömas. See pole küll kuidagi seotud nende krevettidega, mida ma siin iga päev hea meelega sööks, või kalmaariga või kaheksajala, või karpidega, või, noh, saate aru küll.

Vabandust, aga no meil tuli meelde pilti teha alles siis, kui pool oli juba söödud. Ja kuna ma pole ka suurem asi toidupiltnik, siis ei anna need pildid kindlasti edasi seda, kui maitsev see kõik päriselt oli. Maru näiteks pistis pintslisse (enamuse pulkadega) portsu nuudleid kanaga ja peale veel sushit.

Loomulikult ei jaksanud me kõike süüa, mispärast tõime pool koju. Ma lähen seda kõike kohe edasi sööma.

Selle sushikohaga on lugu niisugune, et kui te meile külla tulete, siis me viime teid ehk sinna mõnel õhtul sööma, sest koht asub põhimõtteliselt meie kõrvalmajas.

Aga, rääkides nüüd Lissabonis olevast Kristuse kujust ja Tallinna vaaterattast, siis käisime ema, Maru ja Elsaga viimase peal umbes nädal tagasi. Eh, mulle jäi arusaamatuks kõigi elevus, mille saatel rattasõitu kirjeldatud on. Kolm ringi, millest üks oli pidev jõnksutamine, niigi kõrgel katusel. Noh, tegelikult näeb sealt laste mängukeskuse aknast enamvähem sama vaatepilti. Ainult selle vahega, et saa ei saa jah 360 kraadi vaadata.

Palju ägedam on näiteks Lissabonis köisraudteega sõita Tejo jõe kaldal.

Aga, mis mulle meeldis, oli Kristuse kuju külastamine. Vägev vaade Lissabonile. Palju rahvast. Ja jälle mingi järjekord. Liftijärjekord. Me otsustasime, et pole vaja pikka järjekorda ära seista, et liftiga üles sõita, sest vaade oli ka sealt piisavalt ilus.

Kristuse kuju juures, nii nagu ka eelmises postituses kirjeldatud veinimõisas, käisime meil külas olnud sõpradega. Kadi, Jaan, Annemari ja Marguse külaskäik oli üldse üks meeleolukas seiklus. Nüüd pole muud, kui tuleb oodata järgmisi sõpru.