1. jaanuaril uue aasta saabumisega täitus meil Davidiga kaks kuud abiellumisest. Kui nüüd küsida, et mis tunne on abielus olla, siis täiesti tavaline tunne on. Armastus on ikka samasugune, ainult siis ehk selle vahega, et sõrmus on sõrmes.

Enamuse, kaasa arvatud meie endi, jaoks tuli abiellumine suure üllatusena. Me ausalt ei teadnud veel nädal enne registreerimist, et me juba nädal hiljem abikaasad oleme.

Kuidas see siis juhtus? Kas David laskus ühele põlvele ja kosis mind romantikast nõretava muusikapala saatel? Ei, õnneks ta ei teinud seda, sest ma kardan, et oleksin sedamoodi ettepaneku peale lihtsalt kabuhirmust teise tuppa läinud, või lihtsalt midagi muud hirmus tobedat teinud.

Hetkel, kui saime aru, et meil tuleb nüüd ja kohe abielluda, küsis ta nagu üks täiskasvanu teiselt “Kallis, kas sa viitsid selle projekti enda peale võtta?”. No ja muidugi ma viitsisin, mis kõige olulisem, ma tahtsin ka selle projekti enda kanda võtta.

Mõeldud, tehtud, helistasin perekonnaseisuametisse, kus kurtsin õigele tädile, et meil on elukaaslasega ilmtingimata vaja kohe abielluda. Algul pakkus tädi teistpool toru meile esimeseks ajaks novembri lõppu, aga see ei sobinud kohe kuidagi. Täpsustasime siis asjaolusid, et tulevane abikaasa peab juba novembri keskpaigaks vajalikud paberid Euroopa Komisjoni vastavasse allüksusesse saatma. “Kas teil ühine laps on.” “Jaa!” “Tugle siis kohale ja vaatame teile järgmisesse nädalasse mingi aja.”

Nonii, läksime kohale ja saime aja 1. novembriks. Hommikune abiellumine. Õõk… aga kleit ja kingad ja meik ja ülikond ja vanemad jne.

See oli täiesti pöörane nädal, mil appi tulid head sõbrannad. Kallis Mariliis suutis nädalaga mulle kleidi õmmelda. Kui ma Marimo moemajja esimesse kleidiproovi läksin, siis ei olnud meil veel kleidi põhikangast olemas, sest valitud kangas ei jõudnud õigeks ajaks Eestisse. Aga kõik laabus lõpuks, sest registreerimise-eelsel õhtul oli ilus siidkleit valmis ja saime selle koju viia. Eriti ilus on minuarust kleidi seljaosa.

Sõbranna Ettel tegi meile kõigest paari päevaga hõbedast nn proovisõrmused. Ühel päeval tulevad ka õiged sõrmused. Tol hetkel ei olnud meil lihtsalt piisavalt raha pärissõrmusteks, sest Davidil on nendega seoses üks mõte.

Sõrmuste proovi minnes selgus muidugi see, et ilmselt olid mu näpud paari päevaga pisut paisunud, või oli meid miski muu anomaalia tabanud, aga minu sõrmus mulle proovis sõrme ei läinud. Õnneks suutis Ettel paari tunniga imet teha ja õhtu enne registreerimist olid nad valmis ja ootasid järgmisel hommikul ametniku käsu peale sõrmepanekut.

Sel saatuslikul päeval juhus mitu humoorikat seika, millest ma jõuan teile teinekord pikemalt kirjutada. Neist tõsiseim error oli seotud mu sukkpükstega. Süüdistan selles abiellumise-eelset pinget, aga olin suutnud osta endale totaalselt valed libedad sukkpüksid, mis vajusid koguaeg alla. Pere ja paari lähema sõbra ees abieluvandeid andes keerles mu peas pidevalt üks küsimus, kuidas need põlvedeni alla vajunud püksid niimoodi üles sikutatud saan, et keegi ei märka. Näiliselt paistab kõik korras olevat, aga tegelikult olid sukkpüksid “pooles mastis” ja peas ümisemas laul, et mitte registreerija juttu liialt süveneda. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis mõtlesin pingsalt ka sellele, kuidas sikutada need neetud sukkpüksid üles. Loomulikult ei saanud ma seda tehtud, kuigi hirmus tahtmine üks korralik ossikükk teha tuksles koguaeg kuklas.

Pildilt võib küll tunduda, et mul on väga mõnus ja mugav olla, tegelikult keskendusin lisaks sukkpükstele sel ajal, kui ametnik meile ilusat kõne pidas, ka KISSi loo “I wanna rock n roll all night” laulmisele. See on üks ütlemata hea lugu, mis aitas mind steremoonia ajal naeruhädast välja.

Nimelt on mul komme pabistades veidralt naerma hakata. Aga löpp hea, kõik hea. Pärast registreerimist käisime lastega pildistamas. Meie pere ihufotograaf Meisi Volt tuli lühikese etteteatamisega välja ja pühendas meile paar tundi. Väga lõbus oli. Kallis Karen muidugi oli ka kohal ja tegime temaga ka koos nn sõbrapilti 😘Karen, muide, tegi mulle spetsiaalselt pulmadeks selle imelise koti, mis laual on. Nii armas! Karen on üldse armas. Nii armas, et tuleb minuga koos Võhandule süstaga hullama.

Õhtu lõpetasime Paju Villas.

Üks teleuudis ka vahele! Nagu näha, siis me oleme poistega nii head tööd teinud, et erilised eestlased, eesotsas muidugi minuga, jõudis ka Edekabelisse! Ainus häda on selles, et ma pole üldse nii moodne, kui mind seal kujutati. Ma armastan muna ja maksa ja gluteeniga saia, kuigi jaa GMO ja kunstväetis….. aga Barbi Pilvre pilt oli tore. Tühja need EFTA nominatsioonid ja Kroonika auhinnad, me pääsesime Edekabelisse! See kõik tähendab aga vaid üht. Ma olen lõpuks ometi kuulus! Sest no kui juba Henrik Normann sind parodeerib, siis, ega siis polegi enam kuskile rohkem nagu pürgida. Võin rahuliku südamega pärast teist eriliste hooaega Portugalis jalad mõneks ajaks seinale lükata, veinipokaali ligi haarata ja raamatut kirjutada. Või seal lihtsalt ilus olla. (pildi tegi Liisa Esko)

Tseremooniapildid Meisi Volt